teisipäev, 31. detsember 2013

Head vana aasta lõppu! ;)

Viimane nädalavahetus Prantsusmaal (enne koju naasmist) möödus lõbusalt, kiirelt ja ootusärevuses! 

Laupäeval liikusime kahe autoga Gaillac'i - Toulouse'st paarikümne kilomeetri kaugusel asuv väike veinilinnake. See koht tõesti väärib seostamist veinidega, sest turismikeskuses pakutakse lahkelt erinevaid veine degusteerida ning kui lemmik on välja valitud, näidatakse kaardi peal ette, kus see õige veiniloss asub. Tee peal külastasime teisi ümberkaudseid linnasid (pigem külakesi) ja nad kõik jätsid üsna "väljasurnud" esmamulje. Tüüpilised prantsuse kohad, kus kohvikud lõuna ajal ei tööta ja postkontor avatakse vaid paaril päeval nädalas. 

Veiniloss aga oli omaette elamus. Peremees oli šotlane, kes rääkis veinide tootmisest üldiselt (neil on 13 hektarit viinamarjaistandusi), näitas keldrit, veinivaate ja pudelikaste. Loomulikult käis asja juurde veinide maitsmine ja enne äraminekut ostsime mõned pudelid kaasa ka. Hea kink jõuludeks või lihtsalt hea jook. 
Turismikeskuses

Kelder


 * * * 

Laupäeva õhtul tagasi koju jõudes oli vaid tunnike aega, et uuesti väljaminekuks valmis seada. Kuna kooli kõrvalt on liiga vähe aega jäänud, et kursusega koos olla, siis selle heastamiseks läksime hispaania restorani tapas'd sööma. Kohal oli meid üle poole, edasi liikusime baari ja õhtuks koju. Tore-tore õhtu! Kahju, et varsti neid inimesi enam ei näe. See aeg on nii ruttu läinud ja nüüd lausa kardan viimast kuud. Jaanuaris ootab ees seitse eksamit ja kaks projekti ja kuigi ma ei ole nende pärast mures, siis kardan pigem, et see viimane kuu jääb liiga lühikeseks! Tahan veel ja veel neid toredaid hetki!

 * * * 

Nüüd olen juba teist nädalat kodus ja Eestis on vaid loetud päevad ees ootamas. Parima elamuse sain 20. detsembri õhtul kui lennul Brüsselist Tallinnasse lubas sõbralik kapten viimase lennutunni kokpitis olla ja kõike jälgida! Super! Mind valdas täielik õnnetunne kui stjuardess lõpuks tuli ja ütles "Tule minuga kaasa, palun", mida veel võiks soovida! :) Kuigi taevas ei olnud päris selge, võisin näha kaugel Stockholmi tulesid. Maandumine Tallinnas ja raadioside ATCga - väga huvitav! Toredad piloodid andsid vastuse mu küsimustele (vähem või rohkem rumalad :D) ja olid tõesti väga-väga sõbralikud ja eelkõige inimlikud. Pärast seda kulub tunde enne kui naeratus suult kaob, kud praegugi meenutades hakkavad silmad särama! :)  Lause, mis ma pärast maandumist ja väravasse sõitmist pilootide ütlesin: "See on ju Taavi, ma tunnen seda poissi! Ja Jaanika ka seal, oo, kui lahe!! :)" Pani meid kõiki muigama! :)

* * * 
13 päeva puhkust kodus, kontserdid Laura ja Mari-Liisiga, homme vana-aasta õhtu Tartus sõpradega, päev kodus -  ja läinud see aeg ongi. Nii ruttu, liiga ruttu. Alati kui midagi oodata, läheb aeg liiga kiiresti mööda. Praegu on tunne, et kõik liigub nii kiiresti. Kas asi on vanuses? Hakkan ma vanaks jääma, või mis? :)))

Lumeta, aga siiski kena Tartu
 

kolmapäev, 18. detsember 2013

*Iseäralik Türgi

Mõni tähelepanek elust-olust. Kolme asja järgi võib aru saada, mis linnas hetkel asud. Eskisehiri puhul numbrid 26, 222 ja tähed ES. Türgi on jaotatud 81-ks provintsiks. Eskisehir (nii linn kui provints) on numbriga 26. Autodelt, mis on Eskisehiris registreeritud, leiab selle numbri. On ka asutusi, mille nimeks on pandud 26. Näiteks hotell ja baar. 222 on telefonikood või midagi taolist. Samuti ainult sellele provintsile omane. 222 ööklubi on muidugi peamine, aga leiab ka teisi asutusi. ES on tõesti igalpool. ESkart linnatranspordiks, ESES karting, ESES köfte (lihapallid; mega nämmad!), sellenimeline jalkatiim jnejne. ESES on isegi peamine graffiti teema. Iga nurga peal ja all.

Lubasin rääkida kunagi ammu-ammu Mustafa Kemal Atatürkist. Teda nimetatakse Türgi vabariigi rajajaks ning on Türgi esimene president. Enne Atatürki aega inimestel perekonnanimesid polnud. Temale valiti nimeks Atatürk, mis tähendab tõlkes türklaste isa. See perekonnanimi on kõigile teistele keelatud. Atatürki austatakse siiamaani väga kõrgelt. Tema surmakuupäeval langetatakse minutiks pead. Kahjuks see aasta langes see pühapäevale ja mina alles magasin. Muidu oleks ju täitsa põnev olnud sellest kuulda ja seda koolis olles näha. Atatürki pildid ripuvad ka tavalistel päevadel rõdudel, seintel või kus iganes. Paljudel autodel on kleepsud Atatürki nimega. Olen näinud isegi inimesel Atatürki nime tätoveeringut. Kellad, tassid, mis iganes tema nimega. Iseseisvuspäeval on pilte tänavatel veelgi rohkem. Igal tänaval. Ankaras on tempel, kuhu on Atatürk maetud. Sel päeval on seal suur-suur tung. Ise pole veel sinna jõudnud, kuid varsti-varsti on sinna ka minek. Seega pildi varastan google'st. Ühesõnaga kõik austavad teda, noored ja vanad, rikkad ja vaesed. Sõber sõitis ka iseseisvuspäeval eraldi Ankarasse, et seal tungelda. Tahtis tunda seda tunnet. (Jah, eestlaste "ühe+sõnaga")


Liiklus, nagu ennegi olen maininud, on katastroof. Kui siin autoga olen sõitnud (kõrvalistmel muidugi), siis on hirm koguaeg südame all. Sellised äkkliigutused ja signaalitamine pidevalt. Proovivad läbi saada ka kõige väiksematest pragudest. Parkimine on ka omaette asi. Siin ei ole tänavaääres kaherealine parkimine üldse haruldus. Esimene rida on kõnniteepoolne. Teine on sõidutee poolne. Muidugi ei ole see legaalne, seega teine rida paneb ohutuled peale ja jätavad need peale kas või mitmeks tunniks. Muidugi blokivad ka esimese rea ära. Autod on üksteise otsas nagu linnul suled. Peaaegu. Tavaline on nähtus, kui kahe pargitud auto vahel on vaid üks cm. Ringteede süsteem on ka teine. Sõidad ringil ja pead andma ringile tulevatele autodele teed. Nagu Venemaal. Natuke ikka teine. Vist.. Ringteel on valgusfoorid, mis reguleerivad. Ei ole väga efektiivne minu arust, aga mis seal ikka. Kui ootad valgusfoori taga ja ei pane esimese sekundi ajal gaasi põhja, siis saad signaalirodu tagant poolt. Jalgrattaga ei julgeks siin mitte mingi hinna eest sõita. Vaatan hirmuga, kuidas nad sõidavad teel, kahe erinevas suunas liikuva auto vahel, pool meetrit laiust jalgrattale.. Ja muidugi jalakäijatele ei anta kunagi teed. Peab võitlema selle nimel, et saaks üle tee. Tavaline on olla tee keskel, autod mõlemalt poolt mööduvad ja oodata väikest vahet, et saaks tee ületatud.

Kõik Türgi inimeste nimed tähendavad midagi. Nii ees- kui perekonnanimi. Nii vähemalt öeldi mulle ja imestati, kui ütlesin, et eesti eesnimed ei tähenda tavaliselt midagi. Näiteks tüdrukunimi Zeynep tähendab üksikut roosi paradiisis, perekonnanimi Aktürk tähendab valget türklast, Top oli mingi relv jnejne. Täitsa omapärane ja muidugi põnev minu arust, kui nimi midagi tähendab. Nimi annab ju paljugi isiksusele juurde.

Palju veel öelda, paljuga kindlasti ka juba ära harjunud. Aga teistsugune on see maa siin küll!

pühapäev, 15. detsember 2013

*Arkadaşlar!

Mul on siin niiii tore olnud!! Tegutseme sõpradega pidevalt. Just enamasti nendega, kelle leidsin tänu Gürolile. Nimelt pakkus Gürol mulle, et võiksin liituda lennundusklubiga. Ma muidugi nõus. See oli küll ammu juba, aga sõbrad sealt tulid. Täna tegin mõnele neist ka pannkooke hommikuks. Kellele siis ei meeldiks hommikul telefonis sõnumit näha, kus kutsutakse pannkoogi-hommikule? Mulle küll meeldiks! Olid väga rahul pannkookidega. Türgis ei pidanud see nii levinud toit olema. Mis, mina teen seda pea igal nädalal või üle nädala. No, Tartus tegin.

Nüüd olen muidugi ka väga aktiivne lennundusklubi liige. Izmiri tripp, millest rääkisin, oli sama klubi poolt organiseeritud. Paar nädalat tagasi käisime kartimas. Lennundusklubi ja mingi mootoriklubi tegid omavahel võistluse. Poisid ja tüdrukut eraldi, aega mõõdeti muidugi ka. Tegin siis sõbra Emrega diili, et see, kes kaotab, teeb võitjale jogurti välja. Emre muidugi ei uskunud, et mina teda võidan. Ja mis te arvate, kes võitis. Ütleme nii, et mina olen see, kellele vaarikajogurt kingitakse :P Ma olen vääääga võistlushimuline, mõni teab seda liigagi hästi. Ja tüdrukutest muidugi võitsin! Küll ainult redbulli, aga see tunne oli palju parem võit :D

Jups, erasmuslane võitis!!
Osa minu lennundusklubi sõpradest. Paremalt Hüseyin, Emre, mina, Ekrem ja Gürol.
Tegime poistega veel ühe lisa tiiru. Emre, Hüseyin, Gürol, Ekrem ja mina. Seekord pean kahjuks tõdema, et kaotasin. Keskendusin rohkem nende kiusamisele kui võidule. Mööda minust juba nii lihtne saada polnud. Lõpuks siiski said.. Aga ägeeee oli, tõesti! Üks parimaid päevi siin oldud ajast. Koos 11 sinikaga ja kange kaelaga, aga asi oli seda väärt. Teised inimesed lahkusid, meie viiekesi jäime shoppama. Päris fun oli! Poisid ja tahavad shopata.. Ei lasnud neil ühtegi halli ega musta asja osta. Need türklased, eriti poisid, käivad ju ainult mustades või hallides värvides. Enamasti. Maailmas on ju niiiiii palju värve! Siis hakkasid minult nõu küsima, kas see on hea, kas see sobib sellega kokku jnejne. Mahedad vennikesed.

Emre ja Ekremiga. Ühe perekonnanimi tähendab valget, teise nimi valget türklast, kuigi ta on tšerkess :P
Järgmisel nädalavahetusel oli taaskordne lennundusklubi projekt. Klubi korraldas päeva lastele. Nii 3.-5. klassile ehk. Alguses näidati neile Yunus Emre kämpuses multikat "Planes" ja söödeti punud täis. Sel päeval jõudis ka esimene lumi Eskisehiri! Mmmm, kohe kodusel tunne tuli. Kahjuks lund tuli siiski vähe ja helbed ei ole nii suured ja kaunid kui Eestis. Siiski, mõnus. Edasi läksime Iki Eylüli, kus oli mudellennukite show, lennukite demonstreerimine ja lennukite joonistamine. Sponsorite poolt said lapsed ka mänguasju, süüa ja muud hääd. Näiteks nagu Boeing 737-800 mudeli!!!! Apppi, kui kade ma olin. Ikka veel... Aga klubi läheb mais Concorde külastama, sealt pidime saama igast head staffi. Tahaks jubaaaaa!! Lapsed jäid päevaga väga rahule ja lahkusid nägu naerul. Tundub, et meeldis :)



13ndal ehk siis reedel tegime osaliselt samade, osaliselt erinevate sõpradega Hobbiti maratoni. Talha korteris vaatasime Hobbiti esimest osa. Muidugi, nagu türklasetele ikka kombeks, jäime peaaegu ajahätta. Esimese filmi lõpetasime 23:30. Kinos hakkas film kell 23:45. Ja kino ei olnud sugugi lähedal korterile. Siin tuli appi minu kiirkõnd. Kõigile. Igatahes jõudsime kohale õigeks ajaks. Esimest korda käisin korralikus kinos Türgis. Oi kuidas ma seda igatsesin! Enne olen käinud Anadolu Ülikooli kinos, aga see ei vääri väga kino nime ja filmid ei ole ka nii uued. Mis siin kinode puhul veider on - siin on pausid keset filmi. No türklased vajavad ju suitsupausi. Ikka harjumatu minule, et film lihtsalt katkestatakse. Aga mis seal ikka. Film oli täitsa hea. Aga eks 6 tundi filmivaatamist väsitab ikka täitsa ära, eriti kui lõpp on kella 3st öösel. Siiski, sain sealt uue armastuse. Vajuta siia! Hobbiti teise filmi lõpulaul. Ja kui ennegi on sellised filmid meeldinud, siis soovitan kindlasti vaatama minna.

Kõik see kamp Hobbitit vaatamas
Kui esimesel tutvuspäeval ütlesin samadele sõpradele, et pole Lord of the Rings filme korralikult näinud, ütlesid nad, et ei, sa ei kuulu meie sekka.. Muidugi naljaga. Sest näe, nüüd olen nende seas ja õnnelik. Nemadki. Lubasid mulle järgmisel nädalal Lord of the Rings koolituse teha. Eks siis saab tundide kaupa jälle ekraani passida :) Nad on väga kirglikud nende filmide suhtes.


teisipäev, 10. detsember 2013

A380

Käes on pühapäeva õhtu... tegelikult juba esmaspäeva varahommik  JA  nädalavahetus oli tõesti super. Reedel oli koolis pidu, kuhu alguses kindlasti minna tahtsin, lõpuks aga kujunes välja, et kell 21 läksid osad kursakad linna ja pidid tagasi koolipeole tulema. Mina plaanisin nendega hiljem liituda, aga aeg läks nii ruttu, et kui lõpuks kella vaatasin, oli see juba peaaegu 11, pidasime Emiliga nõu (tema koduklubi mängis Bundesligas jälle viiki nii et tuju ei olnud just 10+), läksime korraks Simoni juurde ja kui nad siiski otsustasid peole minna, tulin lihtsalt koju ja panin Kättemaksukontori mängima. Nüüd kui hooaeg läbi, saan vaatama hakata! :D Ühesõnaga rahulik õhtu. 

Airbus 380 Assembly Line külastus oli planeeritud kell 14 laupäeval, aga ENACist pidime sõitma hakkama juba veidi varem. Näha A380 poolvalmis olekus on muidugi super, aga kokkuvõttes veetsime rohkem aega Airbusi suveniiripoes kui tehases ise. Muidugi, eks tegemist on ju konfidentsiaalse infoga ja nad ei lasegi turiste väga ligi, aga oleks siiski natuke rohkem oodanud. Üks kursavend käis seal koos asjassepühendunud  piloodiga, aga ka neid ei lastud lähemale. 
Rohelised lennukid Asiana, Emirates'i ja Qatari sabadega


Beluga, mis on mõeldud erinevate riikide ja tehaste vahel lennukiosasid transportima, liigutab A380 jaoks vaid pisikest sabaosa. Kogu ülejäänud kraam (tiivad, kere) saadetakse Saksamaalt, Suurbritanniast ja Hispaaniast laevadega Bordeaux'sse, hiljem mööda Garonne'i jõge ning edasi treileritega, kus ülegabariidilise veose vedu korraldatakse vaid öötundidel. Nii võib kauba jõudmine sadamalinnast siia aega võtta kolm ööpäeva. 


Meie IATOM13
Francesca ja Simon :)
Koju jõudes tegime kamabakesi laupäeva õhtuse šoppingu, mis minu jaoks piirdus enamasti vaid nädalavahetuse söögikraami varumisega, Alex näiteks otsis ka jõulukinke, aga õnneks saab end poes ja igal pool mugavalt tunda, lihtsalt kuhugi diivanile maha istuda ja kõik on jälle très bien!
Tagasi kodus, õhtusöök söödud, kutsus Antnonina mind korraks teed jooma, aga kui tüdrukud lepivad kokku "korraks", siis on see lõpuks alati vähemalt tund. Ja nii oligi, pärast tunnikest jutupuhumist tulin ikka koju, et õhtu mõnusa filmi ja jäätisega lõpetada. Saatsin veel mõned CVd erinevatesse lennujaamadesse, aga eks näis, kuidas ja kas nad vastavad. 

Eile ei ostnud Airbusi poest midagi, sest täna oli plaanis Lennunduse jõulumarketile minna. Koht oli enam-vähema sarnane Eesti Lennundusmuuseumiga, masinaid oli vist rohkem, aga pindala kindlati väiksem, ja lennukid vähem hooldatud ka, ma arvan. Siin oli ka Brequet 4,  Mirage'd, Saabid jne 


Kuna ilm oli ilus, taevas selge, läksime edasi Pech Davidile - sealt võis isegi Püreneesid näha! Õhtul plaanisime Antoninaga oma kino traditsiooni jätkata, seega Pech Davidilt läksime neljakesi Tomi ja Artursiga otse kesklinna, et 17.30 seansile jõuda ja "Casse Tête-Chinois" näha. Piletid saime, popkorni ka, aga saali jõudes avastasime, et kohti pole - kõik on täis! Nimelt siin piletil kohanumbrit ei ole, ostad lihtsalt ühe pileti ja kes ees, see mees ja saab parema koha. Me leidsime neli kohta täiesti saali erinevates otsades ja läksime seejärel raske südamega hoopis teist filmi vaatama, sest kinos on 14 saali ja keegi ei pane tähele, kuhu sa täpselt liigud. "Zulu" oli hoopis erinev, koguaeg tulistamine, action ja isegi mitte huvitav, jah vaatasime ära, aga pole minu maitse. Pärast pidevaid püstolilaske läksime Capitole'i jõuluturgu avastama. Enacist liitus veel rahvast ja nii me siis jõime vin chaud'i, sõime aligot'd (kartulipuder) ja tegime sätendava jõuluvanaga pilti! 

Vasakult paremale ja tagant ette: Alex, Aldo, Rauno, Tom, Etienne, Douwe, Adrian, Arturs, mina, Antonina ja Francesca.


Antonina kalliga
Jõulumelust liikusime pisikesse pubisse, et veel natuke õhtut nautida, kes jõi veini, kes õlut -  tore oli. Küllap said "akud" enam-vähem täis laetud, sest kahjuks või õnneks on enne kojutulekut kümme päeva ja lisaks koolile tahame väljas söömas käia, kursakaaslase sünnipäeva tähistada ja kõike muud tegusat. Kogu selle melu sees tuli väga jõulutunne, mis siis veel kodus saab! :)

reede, 6. detsember 2013

Bongola

Millal varem oled Sa kell 4 hommikul sügavalt juurelnud, mida kooli selga panna? Mina kuni eilseni mitte kunagi varem. Täna oli meil suur projektiesitlus kogu päev ja seega pidulik riietus; lõpuks saime tehtud ja tundub, et ka hästi tehtud, aga lõplik hinne selgub mõne aja pärast. Igal juhul tööd oli kogu selle ülesandega rohkem kui erinevate eksamitega. Lõpptulemusega võin rahul olla ja kui alguses ei saanud grupikaaslastega jutu peale, sest aasialased hoidsid rohkem kahekesi omaette või ei avaldanud arvamust, siis lõppeks saime tiimitöö ka toimima, mida veel tahta!? :)


Shin, Joel, mina, Nithish, Sophie pärast grupitöö esitlust
Kuna kogu nädal möödus kas projektiga tegeledes/õppides või selle pärast muretsedes, siis väga huvitavat lugemist ei oska pakkuda. Kuigi toredaid sündmusi oli ka. Laupäeval osalesin enda klubi jalkatüdrukutega sisehalli futsali turniiril. Kuna kõik olid prantslased, siis sain keelt ka harjutada, jess! ;) Aga tõsi on paraku endiselt see, et kui kohalikud kiiresti räägivad, jookseb see ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning ennast väljendada ja õigeid sõnu leida on ikka veidi keeruline.

Laupäeva õhtul pidime alguses Emili ja Keviniga pannkooke tegema. Lihtsalt uitmõte teha midagi, mis ei hõlmaks õppimist vahelduseks, sest ilmselgelt välja minemiseks sel nädalavahetusel aega ei jagunud. Hiljem liitusid veel Anastasia, Eder ja Domingo ja nii sai meid kokku kuus. Mõnus õhtu oli ja saime vahelduseks niisama Erasmuse muljeid vaheldada, kellele mis meeldib ja mis mitte. Loomulikult keegi ei oodanud, et meil nii palju koolitööd on, võib-olla seda tegelikult ei olegi nii palju, aga koguaeg peab loengus kohal käima ja iga päev on umbes7-8 tundi loenguid. Kui meid kolmapäeval "Economie"st 31st puudus 16, siis õppejõud ei saanud just väga õnnelik olla ja saatis noomiva kirja, haah. magistiõpe või mis, pigem sunnitöölaager? Okei, muidugi ma teen nalja, see ei ole nii hull, lihtsalt kohati tekib väsimus ja tahaks puhata, midagi huvitavat teha. 
Minu tuba ja toredad inimesed!!!

Esmaspäeval  läksime Rauno, Artursi, Alexi, Simoni, Emili, Anastasia ja Jorisega kinno, piletid olid ammu ostetud, sest tegu oli European Outdoor Film Tour'iga. Kokku näidata 8 lühifilmi langevarjuritest, mägironimisest, surfamisest, suusatamisest jne, kaks poissi kolisid rohkem kui pooleks aastaks Norras polaarjoone taha. Mõnusad reisi/seiklusfilmid, tekitasid tunde kuhugi reisida, koju tulla ja kindlasti suusatama minna. Öelge palun, et kui ma koju tulen, on maa valge!  Väike treiler POISID NORRAS POLAARJOONE TAGA SURFAMAS


Eelolev nädalavahetus tõotab tore tulla, sest saab korraks hinge tõmmata ja kuigi reedel (homme) ootab ees loengutejada 8-16.30 (pluss saksa keel poole kuuest poole kaheksani), lähme õhtul välja oma projekti lõppu tähistama (lõpuks ometi!). Ja kuna klassidest puududa enam ei taha/ei tohigi, siis kavatsen homseks end raamatuga varustada ja kvaliteetaega veeta :D Tuleb hea päev, hea õhtu ja mis veel rääkimata - laupäevaks oleme planeerinud oma kursuse ja erasmuslasetega ühise AIRBUSi külastuse (A380 Final Assembly Line).  Nii et pärast unetuid öid saan lõpuks korralikult magada ja planeerida viimase kahe nädala tegevused siin enne jõule. 

Ilusat püha Nikolause päeva homse puhul! Loodan, et teil kõigil juba päkapikud käivad! :) Ja jõulukalendri unustasingi osta aga eks teen kodus selle šokolaadikoguse tasa ja rohkemgi veel ;)

Kallid