reede, 27. juuni 2014

"Ces soirées-là!"


Populaarne viisijupp, kuula siit.

Ema, kallis, propageerib kampaaniat: "Suveks šokolaadiks!" :))  Saladuskatte all võin öelda, et enamik sellest kraamist on mõeldud Kirju Koera, Kass Arturi või küpsisetordi valmistamiseks - tahan mõne nädala pärast töö juures eesti suupisteid pakkuda! :)


Ei adressaat ega saatja pole õiged ...


Klõps järgmise semestri ELA tudengiga 


esmaspäev, 23. juuni 2014

Head jaani!


Nädalavahetus üle elatud! ;) Seekord olin Toulouse's ja niivõrd-kuivõrd "nautisin" 30°C kuumust. 

Reede õhtupoolikul saime enda prantsuse keele grupiga (nendega, kes veel alles on:)) kokku, et neid õigeid frites Belges'i süüa. Muide, eksami tulemused sain ka kätte ja nüüd B2 tase! Jippikajijeejeee, ausalt - olin üsna kahtlev tulemuse suhtes.



Kuna laupäeval liikusid mõned endised koolikaaslased juba puhkusele, vaatasime reede õhtul Šveitsi-Prantsuse mängu ja liitusin ENACi peo seltskonnaga. Tagasi koju tulin esimeste lahkujatega, kes hommikul kell 6 Pariisi rongile pidid jõudma. Unerõõmu küll kaua ei tundnud, sest juba kell 9 leppisime Ingridiga hommikusöögi kokku. Ingrid on see norra tüdruk, kellega eelmisel semestril koos jalgpalli mängisin, kellega Norra päeva tähistasime ja kõike muud. Tema lend Stavangeri väljus laupäeva pärastlõunal, seepärast nii vara kohtusimegi. Aga kõigest hoolimata oli super tore ja mõnus hommik, pärast söömist tegime kiire turistiringi Toulouse's ja sõime vene poes kohukesi. Lubasin talle palju paremaid pakkuda kui Eestisse tuleb! ;)  



Hommikutaevas

Väsinud ja näljane


Kuum oli
Turusaak + Vana Tallinn töö juurde + Norra juust Ingridilt


21. juuni on Prantsusmaal üsna oluline päev - Fête de la musique on siin kõrgelt hinnatud ja tänavad, baarid, rongijaamad jne on rahvast tulvil. Kahjuks pidin pettuma - muusika ei olnud päris minu maitse ja kõik need katkised õllepudelite killud tänaval, parkides - kohutav! Tegemist ei ole piiratud alaga - üritus toimub üle linna, seetõttu võid enda jookidega ringi liikuda. Lisaks müüakse iga nurga peal joodavat-söödavat. Tegu on laheda üritusega, lihtsalt seekord ei saanud õigele lainele ega sattunud sobiva lava juurde, mis ikka, teine kord... 

Pühapäeva õhtupoolikul käisime Aleksandraga - ka praktikant-  planespottimas ja piknikutamas. Ilm on endiselt väga-väga kuum... ja augustis pidi hullemaks minema! Õige aeg jõululaule kuulama hakata - saan  lumele mõelda! ;)



esmaspäev, 16. juuni 2014

mittemingitavalinelennujaam

Mul on väga hea meel, et Toulouse on rohkem kui igapäevalennujaam. Lisaks kõikidele huvitavatele maandumistele ja õhkutõusudele saan pidevalt uut ja huvitavat näha. Ja kui see ka ajapikku enam uus ei ole, siis enda võlu ei kaota need manöövrid minu jaoks vist iialgi. Eelmine nädal tegi A320 järjest short finaleid. A350 teeb endiselt (aga rohkem jäid need maikuusse) Takeoff/Go-arounde - just sel hetkel kui hakkan püsti tõusma, et rataste mahapanekut näha, tõstab nina uuesti taeva poole ja uuele ringile. Vahepeal õnnestub näha ka customer acceptance flighte, kus juba (ammu) kasutuses lennukid uue kihi värvi peale saanud (või ka mitte) ja erinevaid protseduure lennurajal teostavad. Väga põnev! ;)

Ja üllatus-üllatus, kuidas võikski nädalavahetus paremini alata kui ühe (jah, just ÜHE, sest seda ainult üks ju ongi!) An-225 maandumisega Toulouse'i lennujaamas. Poleks osanud arvatagi, et "Mрія"t nii ootamatult näen! :)


Antoninaga


Kallis Teija ikka hoolitseb, et mul kõik hästi on, AITÄH! :)

Mis ma ütlesin!? Täpselt akna taga....

Käisin jooksmas ja leidsin jänesed!

Rattaga töölt koju

Näete, olen tubli ja kirjutan rohkem! Nüüd peab veel Teelet ergutama! :))

pühapäev, 15. juuni 2014

Un weekend à Barcelone!


Käisin nädalavahetuseks koos ENACi poistega lõunanaabrite juures tšillimas!



Peaaegu kogu grupp

Osutame Jithiniga Kolumbusele suuna kätte

Väike ring kahekohalises


Meeskonnafoto

neljapäev, 12. juuni 2014

Airexpo 2014

Lennupäevad Muret’s on kuuldu põhjal (ja statistliliselt) Prantsusmaal suuruselt kolmandad. Mai lõpus tuli kokku 25 ooo huvilist, kes Patrouille de France’i, Belugat, A380, Yak-11 ja palju-palju muud kaema tulid. Päeva nael oli muidugi suuremad ja kiiremad sõidukid, aga igale poole vahele mahtus ka teisi vägevaid, Cessna 195 ja Beechcraft200, Mustang P-51 ja ja palju koptereid- jeeessss! J

Vabatahtlikuna aitasime reedel veidi ettevalmistusi sättida, kuid peamiselt saime niisama ringi vaadata, laupäeval see-eest olin lennuväljal 7st 22ni, õhtuks vihmast läbimärg ja väsinud, aga üdini rahulolev. Päeva jooksul vahetasime gruppidena asukohti, nagu ikka, nii, et turvaalast kotikontrolli ja päeva lõpuks parklasse välja. Silmad koguaeg taeva poole, nii et suurest ilma ei jäänud. Poole tunni jooksul maha tulnud paduvihm ei jätnud ühtegi kuiva kohta, seega väga lõbus oli autode ees tantsida ja parklast väljasõitu juhatada – niikuinii läbimärg olles ei saa ju enam hullemaks minna. Ja mis eriti tore, täiesti juhuslikult sattus mu tuutor enda autoga lähedusse nii, et pärast sain pool rivi seisma panna ja ta perega ette lasta :D   



Patrouille de France



Piloodi-hõimu esindaja
Hakkasin uuesti ujumas käima, lõpuks ometi tegevust! Mitte, et tegevuste puudus teemas on, aga viimase kuu jooksul ei käinud kordagi trennis – okei, kaks korda jooksmist ja kogu lugu. Ja kuigi üritan palju jalgsi ja trepist kõndida, siis regulaarse treeninguta olemine ajab hulluks. Niisiis taasavastasin ujumise. Ja see kloori lõhn on lihtsalt imeline!  Bassein on üsna kodu lähedal kesklinnas, õnneks 50 m pikk ja nädala alguses avatud kuni 21ni – win-win või mis. Nädala jooksul olen kolm korda ujunud, rahvast on küll palju, aga piisavalt vähe, et mitte tunda end kui kilu ujumisvõistluste eel sooja tegemas.

Vahepeal käisime korteri omaniku juures lõunasöögil. Kolm tüdrukut pakkisid asjad ja sõitsid koju, nüüd oleme siin kahekesi suve lõpuni. 

Korterikaaslased






Käisin muuseumis ja leidsin endast topise.

kolmapäev, 4. juuni 2014

*It's my turn to rock!

Aaa jaa, lendasin siin ühel päeval TB20-ga. Piloodina. Mitte et mul see meelest oleks läinud, seda ei juhtu loodetavasti kunagi. Proovin enda mälus hoida kõik esimesed ja nendega kaasnenud emotsioonid. Sest need on olnud fantastilised!
Pöördume siis tagasi märtsi või kuhugi sinna kanti. Rääkisin enda ülemusega tornis, et ehk oleks võimalik ka minul kuidagi sinna ühte C172-te või TB20-sse saada. Võttis kohe telefonitoru kätte ja helistas piloodiosakonna juhatajale. Nii saingi mina ja teised lennujuhid endale lennuloa. Nemadki polnud varem siin lennujaamas lennanud, seega neilgi uus kogemus. Järgmisel nädalal pidime taevasse saama.

Järgmine nädal jõudis kätte ja minul millegi tõttu ununes, et ehk sel nädalal saangi lennukiga lennata, ootuste kohaselt reisija kohal ja vaadeldes kõrgustest Eskisehiri. Seega esmaspäeval tuli väikese üllatusena, kui pidin minema pilootide osakonda koos teiste lennujuhtidega. Kõigile määrati isiklikud juhendajad. Mulle määrati piloot nimega Türkoğlu. Suur oli minu imestus, kui sain teada, et ma saan piloodikohal istuda ja lausa lennukit juhtida! Tunduski veidrana küsimus Türkoğlu poolt, et kas sa ärevil ka oled. Ütlesin, et natuke ikka, aga noh, samas lihtsalt aknast välja vaatamine ju. Aga kui tõe teada sain, siis värin üle keha käis küll ära. Mitmeid kordi, mitmeid minuteid. Ooooh.. 

Läksime perroonile ja jõudsime lennukini. Mulle oli määratud TC-AUD. Väike tšekk enne lennukisse sisenemist ja siis check-listi kontroll. Kõik oli minu jaoks niiiiiii uus. Ma isegi ei teadnud, kuidas piloodid lennujuhtidega ühendust võtavad. No ütlen, täitsa võhik. Klapid pähe, mootorid käima ja lennujuhtidega rääkima. Kuna praktiliselt kõik lennujuhid lendasid sel päeval, siis tavalise seitsme lennujuhi asemel oli sel korral tornis vaid kaks. Kui igapäevaselt räägin tornist pilootidega, siis sel korral on roll vastupidine. Teades küll mõlemapoolset sõnavara, ajasin üht-teist sassi, ärevus kasvas iga järgneva sekundi ja tegevusega. Sain loa manööverduseks. Pidin iseseisvalt holding point sõitma, ou my... Ei saanud mina sellest algusest aru, tundlikud olid need pedaalid, seega lennuk tegi korralikke sikk-sakke :P Kiirus graafik oli ka pidevalt üles-alla. Aga viimaks kohale sain, piiridest natuke siit ja sealt üle. Clearance for take-off and off we go! (Seda tegi siiski õige piloot, ma hoidsin enda käsi vaid tunnetuse saamiseks juhisel) Küll see oli hea tunne, kui sai rulluda rajal ja vaadata, kuidas nina ots tõusis ja tõusis ülespoole... Olime taevas! Meile oli määratud viies treeningala. Piloot andis mulle kõrguse ja suuna kätte, mina pidin lendama. Ei mõistnud ikka alguses tuhkagi, tõesti, kuigi teoorias ju tean, kuidas mida keerama-vajutama peaks, et keerata, pöörata, tõusta jne.

Jõudsime treeningalasse ja hakkasime ülesandeid tegema. Türkoğlu tõstis lennuki nina nii üles, et signaal hakkas tööle ning andis märku, et lennuk hakkab varsti varisema. Võtsin sel hetkel enda käed juhiselt ära. Suur jõud vajutas nad alla ja vaevaga sain enda käed tagasi juhisele pandud. Nüüd saan paremini aru neist Air Crash Investigations juhtumitest... Väikesed kiljumised siin-seal ei jäänud muidugi tulemata. Nüüd viis piloot nina järsku alla. Nagu langevarjuhüpet oleks taas sooritanud, ausalt. Ainult sel korral lennukis sees. Overwhelming for my body, tõsiselt. Lennuk stabiliseeritud, kätte jõudis minu kord. Kui Türkoğlu seda mulle ütles, jäi süda sekundiks seisma, tõsijutt. Tegin täpselt seda, mida tema oli minuti eest teinud. Värin sees ja värin hääles sai see tehtud, oli ikka vinge küll!! 

Tagasi lennates pidin taas järgima kõrgust, suunda, rääkima torniga, samal ajal kuulama enda jutukat pilooti ja vaatama välja, sest noh, piloot palus. Tahtis, et ma teaks, kus on Sakarya jõgi, kus Masatepe, Alfa jne punktid. Ilmselgelt oli seda natuke liiga palju esimeseks korraks :P Siiski oli see meeletult tore ja ei jäänud tulemata mõte, et miks ma küll piloodiks ei hakanud... Tegime ühe touch and go ja siis maandusime, muidugi Türkoğlu abiga. Lennukist välja astudes oli siiski hea tunda stabiilset maad, kõrguste muutustest oli pea omasoodu hakanud töötama. Sain Türkoğlult head sõnad kaasa ning teadmise, et esimese korra kohta tegin väga head tööd :)

Hiljem teiste lennujuhtidega rääkides kuulsin, et neil ei olnud võimalust lennukit varisema panna ning samuti rääkis instruktor piloodiga, mitte lennujuhist piloodiõpilane. Kuuldatavasti on Türkoğlu väga kiire õpetamises ja nõuab palju. Olen väga rahul, et tema sain ;) 

Aeg-ajalt, kui koolis üksteist näeme, teeme alati väikese small talki ja kui Türkoğlu õpilasega lendab ja kuuleb, et mina tornis olen, krabab õpilaselt võimaluse ja vastab ise mulle. Siukesed sõpsid oleme nüüd! Hahaaa :P

Pilte kahjuks siia panna pole, mälus on see-eest neid niivõrd palju! Tahaks veel ja veel!