*Ground is better than tower

Mida kõike ma olen teinud! Puhkus möödus meeletult hästi ja rohkem kui meeletult kiiresti, 3 nädalat olid rattad all ja hingetõmbeks polnud väga aega. Aga alustan kõige uuemast. Olen nüüd Eskisehiri Anadolu Ülikooli lennujaama tornis praktikal! Jupikajeiiii! Kolm päeva on seal juba käidud ja iga päevaga läheb asi järjest ja järjest paremaks.

Esiteks - siin on tornis tööl 10 lennujuhti, päevasel ajal on korraga kuus neist tööl. Kaks on puldis (üks toweri, teine ground positsioonil), teised puhkavad. Iga 1,5 tunni tagant vahetavad. Naiste-meeste suhe on enam-vähem tasakaalus, 6 meest ja 4 naist. Minul, nagu suuremal osal selle torni lennujuhtidest, on tööaeg 9.30st 17ni. Aga erinevalt teistest on minu nädalavahetused vabad.

Teiseks - enamasti näeme me vaid treeninglende. Talvisel perioodil on üks liinilend. Reede öösiti Brüsselisse. On ka eralende. Olen enda kolme tööpäeva jooksul näinud ühte eralendu magusavabriku omaniku lennuki näol ja ühte ambulance lendu.

Ambulance. Kohe esimesel päeval üllatas mind!

Challenger 60 pidi väidetavalt olema. Magusavabriku omaniku private jet.

Ja kolmandaks - see kõik on super!! Olin suhteliselt kindel, et mind pulti ei lasta enne mitut nädalat või võin unistada sellest isegi mitu kuud. Agaaaa juba teisel päeval pandi mind pulti ja kui olin lugenud õige taxi route'i ette lennukile, saatis mind lennujuhtide poolt aplaus. Ja nii saingi esimese sammu tehtud õige lennujuhina õiges tornis õige piloodi ja õige puldiga. Mida veel tahta! Olen olnud vaid 4 kuud simulaatoris ja nüüd teen juba seda, mida peaksin tegema pärast mitmeid semestreid. Ei saa olla õnnelikum! :) :) Kuna kõik piloodid teavad juba Anadolu torni kõiki lennujuhte, siis mina olin uue häälega neile väikeseks üllatuseks. Üks ütles isegi, et ground is better than tower. Hoidke alt, mina olen enda unistustega platsis! 

Teisel päeval sain juba ground positsiooni asemel olla tower positsioonil. Mmmh, on see alles tunne. Vaadata, kuidas minu sõnade järgi lennukid lendavad.. Taxiway nimed on juba meeles, selgeks õpetati treeningalalt lahkumise ja sisenemise sõnavara ja treeningalade tähistused. Ainsaks probleemiks, tõesti ainsaks, võib tulla see, et simulaatoris ja tornis on natukene teistsugused nõuded. Mis ajal peab ütlema QNH-i, temperatuuri, mida polegi vaja öelda. Esmaspäeviti võtan veel simulaatoritunde, kus seekord õpime hädaolukordi. Seega pean lihtsalt lootma, et minu instruktoritele koolis sobib, kui räägin Anadolu torni lennujuhi keelt.

Lennujuht Kerem tutvustas mulle lisaks tornile ka ühte tähtsat nina koolis, kellega koos ta teeb projekti (http://seconomicsproject.eu/) ja nad pakkusid mulle, et ma võiksin nendega selles projektis liituda. Järgmisel nädalal on workshop türklaste, itaallaste ja tšehhide vahel, kuhu olen ka mina kutsutud. Nagu Kerem ütles, siis on väga kasulik Uguriga (see suht tähtis nina) tuttav olla. Tal pidid väga head tutvused olema, nii Türgis kui teistes Euroopa riikides. Ugur pakkus ka pärast järgmise nädala miitingut nendega liituda. Terveks minu siinoleku ajaks. Olin muidugi nõus! Tulemas on suurepärane semester!! :)

Kohtumiseni pärast mitmeid clearance'id ja abort'e! :)

Cassoulet

Cassoulet on traditsiooniline pajaroog ja tundub, et seekordne postitus ongi just sellele kõige sarnasem. Kõik viimased kolm nädalat kokkusurutuna kirjapandud.

18 päeva viimasest postitusest ja kuigi see aeg on lühike, tundub, et olen teinud rohkem kui eelmiste kuudega. Viimane eksam oli 30. jaanuari hommikul, pärast seda sõitsime Emili, Kevini ja Ederiga rongiga Biarritzi. Üleujutuste tõttu saime viimase poole bussis loksuda, mis siis ikka. Muide, lennundushuvilistele – poole tee peal – Tarbes’is asub „lennukite  surnuaed“ – seal puhkavad juba poolikud ja veel terved lennukiosad.

Netist leitud pilt. Igale poole tihedalt pargitud.

Biarritz oli vihmane (nagu oodata oligi), kuid kõigele vaatamata oli meil seal väga lahe. Käisime ka meremuuseumis Nemot ja haisid vaatamas. 

Järgmisel päeval sõitsime San Sebastiàni. Tegime peatuse St Jean de Luz'is, kus lahes peaks kellegi jutu järgi Euroopa kõrgemad lained olema. Jällegi vihmasabina saatel saime korralikult Hispaania suvituskuurordis ringi vaadata ning järgmisel päeval pooleldi mõtlemata laineid püüda. Lained olid nii kõrged, et lõid mitu meetrit üle sadamarajatiste, nii me siis saime läbimärjaks ja soolaseks. Järgmisel päeval muidugi nägime, et tänava barrikaadidel oli ka mõte – öine torm oli palju purustusi tekitanud, tänavatel oli liiv ning mitu silda üle sisemaa poole suubuva jõe olid katki. Vesi jões voolas isegi järgmisel päeval ülesvoolu. 

Läbimärg jalatsihunnik at Olga's place

Reisikaaslased

Reisilt tagasi jõudes möödusid esmaspäev ja teisipäev sõradele „Tsau“ öeldes. Käisin ühes uue kursuse loengus, trennis, Emiliga pabereid korda ajamas, lepinguid lõpetamas jne. Esimest korda kogu aja jooksul jäin ka haigeks, palavik, köha ja nohu ehk kõik korraga. Aga ei tahtnud viimaseid päevi voodis veeta, seega tegutsesin ja pakkisin ikka nii nagu vaja. Reedel sain Norra tüdruku Ingridiga kokku, sõime crepe’e ja avastasime Toulouse’i kohvikuid tee ja fondant au chocolat’ga. Kümne paiku õhtul tulid kursakaaslased ka linna, kutsusin nad välja, sest see oli minu viimane nädalavahetus selleks korraks Prantsusmaal ja tore oli koos mõned õlud juua ja uut ning huvitavat rääkida. 

Laupäev möödus koristamise vaimus. Pühapäeval läkisme kümnekesi u 1,5 tunni autosõidu kaugusele suusatama. Ax-les-Thermes's proovisin teist korda mägisuusatamist, lõpuks oskasin ka pidudada ja pöörata, ühesõnaga edusammud missugused. Tõstukid viisid 2 400 m kõrgusele ja vaade oli igal juhul võimas. Tagasi koju minnes olid ummikud, nii siis tegime külas peatuse, et kakaod rummiga juua ja Sotšis suusahüppeid vaadata. Veider mõelda, et kogu selle seltskonnaga tõenäoliselt ei kohtugi enam uuesti. Parimal juhul mõndadega neist.. 

Esmaspäeva hommikuse check-out’i ootuses möödusid mõned tunnid pühapäeva öösel koristades ja asju kohvrisse mahutades. Hommikuks oli kõik korras, nii et sain kenasti enda paberitele allkirjad ja õnnelikult jooksin veel mõnede kursakatega ka kokku. Milline tore juhus! 

Lend Istanbuli suunas oli super, Turkish Airlines valiti õigusega Euroopa parimaks lennufirmaks ja 30 kg pagasit sobis täpselt mulle. Teele ja Emre ootasid lennujaamas ja vedasid juba esimesel õhtul köftet, ayranit ja Türgi teed proovima. Mis veel parem võiks olla!? Istabul on imeline linn, palju parem kui oskasin oodata! 

Kogu aeg Istanbulis möödus ruttu ja vaatamisväärsustega tutvudes. Kuskil nurga taga varitses ka kodu-ootus ja eks muidugi segadust ja hirmu põhjustab endiselt teadmatus, mis saab järgmise kuue kuuga. Tegelikult pole hirmul mingit alust – kui midagi ei saa, siis midagi ikka saab! ;) Nii üritan nüüd mõelda.

Elama-näeme, tsauki! ;)