Cassoulet

Cassoulet on traditsiooniline pajaroog ja tundub, et seekordne postitus ongi just sellele kõige sarnasem. Kõik viimased kolm nädalat kokkusurutuna kirjapandud.

18 päeva viimasest postitusest ja kuigi see aeg on lühike, tundub, et olen teinud rohkem kui eelmiste kuudega. Viimane eksam oli 30. jaanuari hommikul, pärast seda sõitsime Emili, Kevini ja Ederiga rongiga Biarritzi. Üleujutuste tõttu saime viimase poole bussis loksuda, mis siis ikka. Muide, lennundushuvilistele – poole tee peal – Tarbes’is asub „lennukite  surnuaed“ – seal puhkavad juba poolikud ja veel terved lennukiosad.

Netist leitud pilt. Igale poole tihedalt pargitud.

Biarritz oli vihmane (nagu oodata oligi), kuid kõigele vaatamata oli meil seal väga lahe. Käisime ka meremuuseumis Nemot ja haisid vaatamas. 

Järgmisel päeval sõitsime San Sebastiàni. Tegime peatuse St Jean de Luz'is, kus lahes peaks kellegi jutu järgi Euroopa kõrgemad lained olema. Jällegi vihmasabina saatel saime korralikult Hispaania suvituskuurordis ringi vaadata ning järgmisel päeval pooleldi mõtlemata laineid püüda. Lained olid nii kõrged, et lõid mitu meetrit üle sadamarajatiste, nii me siis saime läbimärjaks ja soolaseks. Järgmisel päeval muidugi nägime, et tänava barrikaadidel oli ka mõte – öine torm oli palju purustusi tekitanud, tänavatel oli liiv ning mitu silda üle sisemaa poole suubuva jõe olid katki. Vesi jões voolas isegi järgmisel päeval ülesvoolu. 

Läbimärg jalatsihunnik at Olga's place

Reisikaaslased

Reisilt tagasi jõudes möödusid esmaspäev ja teisipäev sõradele „Tsau“ öeldes. Käisin ühes uue kursuse loengus, trennis, Emiliga pabereid korda ajamas, lepinguid lõpetamas jne. Esimest korda kogu aja jooksul jäin ka haigeks, palavik, köha ja nohu ehk kõik korraga. Aga ei tahtnud viimaseid päevi voodis veeta, seega tegutsesin ja pakkisin ikka nii nagu vaja. Reedel sain Norra tüdruku Ingridiga kokku, sõime crepe’e ja avastasime Toulouse’i kohvikuid tee ja fondant au chocolat’ga. Kümne paiku õhtul tulid kursakaaslased ka linna, kutsusin nad välja, sest see oli minu viimane nädalavahetus selleks korraks Prantsusmaal ja tore oli koos mõned õlud juua ja uut ning huvitavat rääkida. 

Laupäev möödus koristamise vaimus. Pühapäeval läkisme kümnekesi u 1,5 tunni autosõidu kaugusele suusatama. Ax-les-Thermes's proovisin teist korda mägisuusatamist, lõpuks oskasin ka pidudada ja pöörata, ühesõnaga edusammud missugused. Tõstukid viisid 2 400 m kõrgusele ja vaade oli igal juhul võimas. Tagasi koju minnes olid ummikud, nii siis tegime külas peatuse, et kakaod rummiga juua ja Sotšis suusahüppeid vaadata. Veider mõelda, et kogu selle seltskonnaga tõenäoliselt ei kohtugi enam uuesti. Parimal juhul mõndadega neist.. 

Esmaspäeva hommikuse check-out’i ootuses möödusid mõned tunnid pühapäeva öösel koristades ja asju kohvrisse mahutades. Hommikuks oli kõik korras, nii et sain kenasti enda paberitele allkirjad ja õnnelikult jooksin veel mõnede kursakatega ka kokku. Milline tore juhus! 

Lend Istanbuli suunas oli super, Turkish Airlines valiti õigusega Euroopa parimaks lennufirmaks ja 30 kg pagasit sobis täpselt mulle. Teele ja Emre ootasid lennujaamas ja vedasid juba esimesel õhtul köftet, ayranit ja Türgi teed proovima. Mis veel parem võiks olla!? Istabul on imeline linn, palju parem kui oskasin oodata! 

Kogu aeg Istanbulis möödus ruttu ja vaatamisväärsustega tutvudes. Kuskil nurga taga varitses ka kodu-ootus ja eks muidugi segadust ja hirmu põhjustab endiselt teadmatus, mis saab järgmise kuue kuuga. Tegelikult pole hirmul mingit alust – kui midagi ei saa, siis midagi ikka saab! ;) Nii üritan nüüd mõelda.

Elama-näeme, tsauki! ;)