*"Historical moment you can tell about to your grandchildren"

Eilne oli imeline!!  Lausa nii imeline, et kirjutan midagi ka siia. Mis toimus, millega hakkama sain ja MIS TOIMUS!? 

Nii, alustame siis algusest. Lennufirma FedEx uuendab enda lennukiparki ning vahetab välja päevinäinud Boeing 727-d. Anadolu Ülikoolile kingiti üks mitmetest 727-st, täpsemalt N269FE aastast 1979. Muidugi oli selle saabumine suursündmus kõigile. Eriti minu kallitele sõpradele lennundusklubist, kes seda kõike organiseerisid.

Mu nägusad sõbrad. Aga ainult nägusad, kui ülikonda kannavad :P

Tulin sel päeval tööle nagu igal teisel päeval, teades et B727 on tulemas (mida ka mina näen täiesti esimest korda), kuid ei olnud sellest väga elevil, sest lubasin endale, et sellel korral ma teistelt lennujuhtidelt head lendu ära ei pätsa. Olen seda juba piisavalt teinud. Kuigi tõsi, enamasti on mulle neid ise pakutud. Siiski, tuleb lennuk, mis maandub viimast korda. Viimast korda! Jah, proovin jääda tahaplaanile ja lasen teistel tegutseda, sest nad on selle kindlasti välja teeninud nende pikkade tööaastatega. Aga mis siis juhtus? Hakan, lennujuhtide ülemus, vanemlennujuht siis arvatavasti, ütles, et Teele läheb pulti. Minu üllatus on suur, aga noh, ta on mulle alati palju-palju häid lende andnud :) Jaa, ärevus hakkas naha alla pugema... Piloot võtab ühendust ja ma olen juba sellest vaimustatud, sest ta ei olnud türklane, vaid britt. Ja kui hea oli kuulda ideaalset inglise keelt üle pika aja! Andis teada, et teeb low approachi. Et demonstreerida seda linnukest rahvamassile, mis perroonil vaatles. Luba antud ja lennuk jõuab järjest lähemale. Kui fantast on sellist lennukit näha tegemas low approachi... Nii graatsiline, hiiglaslik (võrreldes minu tavaliste C172-ga), kindel ja nii madalal, ilma et maanduks. Tõesti, vapustav!

"Väikese" ärevusega hääles andsin uued käsud. Piloot, arvatavasti nähes publiku emotsioone, soovis veel ühte low approachi enne maandumist. Andsin loa ning jäin ootama taaskordselt seda kaunist vaatepilti. Kui teinegi ring oli tehtud üle lennuvälja, tuli anda maandumisluba. Viimane "Clear to land, runway 09, wind 150 degrees at 05 knots", mida see lennuk kuulda saab. See tunne oli ühtaegu kurb ja meeliülendav. Minu jaoks muidugi viimast rohkem. Olla viimane lennujuht raskelt tööd teinud lennukile. Vaid vähestel lennujuhtidel on selline võimalus ja mina sain seda teha enda kolmandal praktikakuul! Lennujuht, kes on siin tornis töötanud 30 aastat, pole isegi sellist võimalust saanud. Absoluutselt kõigile oleks olnud see esmakordne kogemus. Ei saaks olla rohkem tänulik, eriti minu toredatele kolleegidele, kes seda mulle võimaldasid. Eks nad teavad, et minu õnn tuleb paljugist lennukitest, mida ma juhtida saan. Selle kohta saavad nad tõestust igal päeval.
 

Seal üleval teen ma enda imetegusid

Selfie ajastu nagu on

Nii, lennuk on maas ja annan edasised käsud perroonile sõitmiseks. Enne perroonile jõudmist sai linnuke veesaluudi (water salute) tuletõrjemasinatelt. Nagu iga pensionile jääv või tööle asuv lennuk. 

Viskasin tornist viimased pilgud lennukile ja jooksin perroonile. Jõudsin just õigeks ajaks, et hüpata sõprade pildile. Kui kuulsid, et mina kauaoodatud lennuki maa peale tõin, olid nad üllatunud ning muidugi minu õnne üle õnnelikud :) Kepslesin perroonil üles-alla, paremalt-vasakule, ette-taha! Sest see oli nii imelineeeee!! Jaa, lennujuhtidel omad rõõmud :) Leidsin ka kapteni perroonilt üles. Mui-du-giii tahtsin ma temaga rääkida. Ütlesin, et olen lennujuht, kellega ta just natuke aega suhtles. Ütles, et tegin väga head tööd lennujuhina ja oli väga imestunud, kui kuulis, kui vähe ma tegelikult seda tööd teinud olen. Suurepärane on kuulda kiidusõnu kaptenilt, kes on lennanud aastakümneid erinevates riikides! Kui küsisin, kas oleks võimalik ka ühte pilti saata, oli ta muidugi nõus. Ning, kui eelnevalt kandis ta tavalist jopet, siis nüüd ütles, et minu jaoks võtab selle ära ja näitab enda piloodiülikonda. Jesssjesssjesss, ikka kohe täitsa lennuki kapten mu kõrval :) 

Meeletult tore kapten Johnny Baines

Kokpitti sain ka enda suure naeratusega

Hästi-hästi tore mees oli. Ka hiljem, kui üksteisest möödusime, tänas hea koostöö eest ja kiitis. Ka mehaanik, kes kokpitis oli, ja kellele mina ise ei lähenenud, tuli mu juurde ja ütles, et tegin väga head tööd. Eks ta kuulis kaptenilt minu kohta. Oijaaa, mida veel saab üks lennujuhipraktikant kuulda soovida :)) Rõõmupisarad ei jäänud tulemata.. Põrkasin kokku ka Cemiga, kes minu n-ö tugiisik siin on ülikooli poolt. Küsis, kas mina andsin viimse maandumisloa ja kuuldes minu suust "YEEEEESSSSSS!" sõna, sain vastuseks lause "It's a historical moment you can tell about to your grandchildren". Ta oli rõõmus mu üle ja mina olin õnnelik nõustudes tema lausega.

Pilte sai palju-palju tehtud. Lisapildid tulevad nähtavale varsti, teen kohe eraldi postituse nende jaoks. Ainult pildid, null pläma.

Lisaks sellele, et nägin esimest korda elus B727-t ja andsin raudlinnule viimase raudlinnu, nägin ka esimest korda Sikorsky UH-60 Black Hawki. Lisaks kostitati õhtul hea paremaga türgi kodusest köögist, sest Emre ema oli Eskisehiri külla tulnud. Muidugi olin ka mina kutsutud. Sain taaskordselt maitsta türgi oivalisi koduseid toite. :)

Mida veel ühelt päevalt tahta! IMELINE!

Järgnevates postitustes minu lennust TB20-ga. Mina piloodina!

Enne töö ja siis LÕBU

(Rõhk ikka viimasel sõnal, eks;)

Just nii - kõigepealt praktikast ja siis olnud nädalavahetusest.

Lõunapausid jäävad järjest lühemaks ja sellist varasemat niisama arvuti ees "vaatamist" ega ootamist enam pole. Tegelikult veidikene ikka on, aga üldiselt on aeg praegu kõvasti rohkem sisustatud kui varem. Olles nüüd nädala pärast koolitust uuesti tagasi õigel tööpostil veetnud (selge ilma korral näen aknast Püreneesid, jippikajeeijee :)), pean selleks kolmapäevaks ühele grupile enda osa esitama. Kuna kogu suur pilt jääb mulle veel hoomamatuks (ja copy-paste tegemine just lisaväärtust ei anna), siis jagasime osad ära ja minu teha jääb slaidikogu Master Minimum Equipment Listi modifitseerimise kohta, juhul kui EASA (või siis varsti juba EAA) väljastab Airworthiness Directive'i.

Reedel osalesin Kuala Lumpuris toimuva lennuoperatsioonide ja koolituse konverentsi "peaproovil", teema oli Electronic Flight Bag ja erinevad seadmed selle kasutamiseks. Õhtupoolikusse mahtus esmase lennukõlblikkuse ja ohutusjuhtimis-süsteemi  arutamine grupiliikmetega. Teadupoolest on Prantsusmaal VÄGA palju pühasid, mis tingivad mai kuus kolm (!) vaba neljapäeva (st üldjuhul võetakse ka reeded vabaks). Seega, kahe nädala pärast peame osakonnajuhatajale esitama, mis värk täpselt projektiga on ja kuidas areng toimub - siis kui kõik puhkusel on, pole minul ju kelleltki abi küsida! OK, nali naljaks, keegi ikka majas on... Juhendaja muidugi ka, temaga tegeleme jätkuva lennukõlblikkuse osaga ehk sellega, mis jääb üldiselt operaatorite täita. Juhendaja on tõesti väga äge, mõnikord näen teda kogu päeva ja teinekord mõne korra nädalas. Viskab kildu ka - kui mul üks teema kahe kõrva vahele püsima ei tahtnud jääda, ütles ta, et jah, blondidel on sinised silmad, sest peas muud peale vee polegi. Ma olin tõesti väsinud sel päeval ja vastasin kähku, et tundub, et mul on see vesi ka ära kuivanud... Naersime siis selle peale. Täna niisama rääkisin, et lähme Kaupsiga Cité de l'Espace'i ja seejärel suurema jututa võtsime töötajate rubriigi lahti ning veetsime veidi aega meelelahutusasutuste nimesid sirvides (sest ametiühing pakub soodsama hinnaga pääsmeid) ja nii ostsingi viie minuti pärast pileti valmis.

Nagu lubatud, siis nüüd põnevama osa juurde... :P

Eelmine nädalavahetus algas nagu iga teinegi, ainult selle erinevusega, et laupäeva õhtupoolikul pakkisin seljakoti ja sõitsin tuttava tuttavatega Rodezi. Justnimelt - tuttava tuttavatega, sest tüdrukut, kelle juurde sõitsin, kohtasin vaid nädal varem. Ta oli nii tore ja sõbralik ning kutsus enda juurde - laupäeva õhtul toimus missal tema ja ta õe ristimine ning pühapäeval lõunasöök nende sugulaste ja tema kihlatu perega. Ühesõnaga palju rahvast ja palju prantsuse keelt. Aga pole lugu, mõlemad meeldivad mulle! :)

Inimesi oli tõesti umbes 40-50, aga kõigile oli ööbimine organiseeritud. Pühapäeva hommikul vaatasin vihmases Rodezis ringi, tavaline prantsuse linnake, kus on muuhulgas Pierre Soulages'i muuseum.

Valgusfoori ees oodates

Lõunasöögilauas oli võimalus enda ümber istuvate inimestega rääkida ja kohalikku toitu maitsta. Selles piirkonnas toodetakse Roquerfort'i, seega päris tugev kodune maitse. Mingil hetkel kutsus üks pereema nende juurde Albisse külla. See oli ääretult tore! Ta andis numbri ja ütles, et tuleksin kindlasti nädalavahetusel suvel, nad elavad Cordes-sur-Ciel'is, mis peaks üks väike maaliline prantsuse linnake olema. Õhtu saabudes otsustasin Millau'sse minna (otsuse tegin muidugi juba varem), tahtsin sinna õhtul kohale jõuda ja seejärel kuskil hostelis ööbimine leida. Teadvustasin muidugi, et seal ei ole palju võimalikke paiku ja hind võib üsna krõbe olla. Kuna perekond pakkus ööbimist ka pühapäeva ööseks, seadsin plaanid nende juures ööbida ja esmaspäeva hommikul rongiga Millausse sõita. (Esmaspäev oli siin riigipüha ja tööl pidin tagasi olema teisipäeval). Äkitselt ütles Serena tädi, kes Millaus elab, et annab mulle oma võtmed ja asi on otsustanud - ma jään tema juurde ööseks! Alguses puiklesin muidugi vastu, et no kuidas, nii ikka ei saa ja ma ei taha nii teie korterisse minna kui te ise ju siia jääte! Aga tädi peas oli asi otsustatud ja nii ma siis läksingi - ühe sugulasega Millausse ja võtmetega järgmise ukse juurde. Selline mõnus ja hea ja rahulik, aga samas ka väga veider tunne. Kas keegi võhivõõras tõesti usaldab mulle just nõnda oma kodu võtmed?

Esmaspäev oli seega hästi veedetud turistikas, tänasin lahkudes Serena tädi koogi ja kaardiga ja tagasi Toulouse'i jõudmiseks kasutasin covoiturage'i võimalust - väga asjalik, 25 euroga saab siit Barcelonasse sõita (lihtsalt mainin;)).

Kolmapäev on see nädal ka ühtlasi viimane tööpäev ja mis veel olulisem, siis lendab vennake külla!

Kõik pole ikka koguaeg nii roosiline ka kui paistab, mõnikord valutan pead selle üle kui pean vahel üksi lõunatama, aga need on esimese maailma mured mulle tundub, vast saab hakkama!

Vahekokkuvõte

Kuula siit:  Zaz - Je veux  - Jaaaa, mulle meeldib ka see laul!! :)


Töö juures läheb kõik järjest paremini, vaikselt hakkan aru saama, millega tegelema pean ja kuidas. Praktika tuutor oli sel nädalal ohutuskonverentsil, st kohtusin teiste erinevate teemade eest vastutavate inimestega. Nad andsid ülevaate oma osast ning mul kulus tükk aega, et ka iseendale vastav teema selgeks teha (endiselt tegelen). Kokku on kursuse koostamisega hõivatud 10-15 inimest  ja kui neil on ülevaade peamiselt oma osast, pean mina saama põhjaliku teadmise iga teema kohta. See nõuab küll lugemist, küsimusi ja selgitamist, aga annab vastutasuks palju uusi teadmisi :)

Laupäeva hommikul kolisin lõpuks uude paika, siin elan nüüd septembrini. 2-3 metroopeatust kesklinnast (oleneb, mida keskuseks pidada, eks..), raamatukogu ja rongijaama lähedal, mõnus küngas (nimigi ütleb Jolimont). Joosta on siin mõnus, sest ükskõik millisest suunast jääb koduteele ikka tõus. Ettevalmistus Seinamäeks :DD. Tegelikult regulaarset trenni igatsen küll. Igakord Fauna uudiseid lugedes tunnen kui mõnus oleks kolm korda nädalas kindlal ajal kokku saada. Jah.. eks sügisel! :)

Ma ei saa väita, et nädalavahetus kolimise saginas möödus, sest asju oli ju võrdlemisi vähe, aga sellegipoolest pidin koristama, pesu pesema ja kõik kokku ningi lahti pakkima. Laupäeval olin terve päeva Keviniga, ta tuli Hollandist oma prantsuse tuttavatele külla ja üle-eile (taas)avastasime Toulouse'i kohvikuid ja tänavaid :)))

Pühapäeva hommikul käisin Aleksandra soovtatud turul St-Aubin'i lähedal, peamiselt müüakse seal erinevaid kohalikke juur-ja köögivilju, aga loomulikult ka pagaritooteid ja vanu raamatuid. Õhtupoolikul juhtus kuidagi nii, et imede-ime läbi saime neljakesi skaipida - alguses pidin Ederiga Mehhikost paar sõna rääkima, ta käis arvutiga ringi ja näitas enda kodu ja aega, siis avastas, et Kevin ja Emil on ka netis, nii et rääkisime kõik koos lühidalt, mis viimaste nädalate jooksul toimunud on. Nende paari ENACist veedetud kuuga kujunesid naljad, mis nõuavad ainult mõnda sõna, et kogu seltskond naerma pahvataks... ja see on tore. Kunagi pidime kõik koos Ederile Mehhikosse külla sõitma ja kui mitte varem, siis pulma. Aga enne peab ta endale väljavalitu leidma. Siis saame tema aias mangopuu all tähistada :)

        Nonii, 

              kogu eelnev tekst pärines ajast.. hmmm.. märtsi lõpust juba... laiskus123 takistab blogimast. 

Rohkem kui viis nädalat juba möödas, uksumatu, kas pole!??  Uus korter on vägev! Elan siin kahe mehhiklanna, ühe venelanna ja ühe prantslannaga, see teeb kokku VIIS! Kole palju, kas pole? Nii arvasin alguses, aga tegelikult on täitsa mõnus, olen rahul, mulle meeldib asukoht ja tuba ja seega kogu olek siin. 

Töö juures läbisin alates eelmisest esmaspäevast 9-päevase advanced performance kursuse, peale minu osales veel kuus flight ops inseneri Prantsusmaalt, Uus-Kaledooniast, Türgist ja Venemaalt. EOSID ja route study kuuluvad minu "kohustuste" hulka ehk on suuresti fleet tech pilot kursuse osad. Täna ja eile jäin veel ETOPSi osa kuulama ja kaarte joonistama. Tuutoril polnud selle vastu midagi ja minul hea meel, et praktilist teadmist neil teemadel jagatakse. Ja tänu Teelele sain maitsvast türgi toidust rääkida peaaegu iga päev. See on tõesti megahea! :) Ainus mitte nii positiivne asi selle koolituse juures oli akendeta klassiruum. Kaks nädalat kunstvalguse käes kaarte uurida ja ekraani vaadata - aitäh, sellest piisab! Alates homsest lähen tagasi enda kontorisse, kus 5. korruselt avaneb vaade lennurajale ja see erineb KÕVASTI neljast hallist seinast ;) Päris õhk ja päris päike, need ahvatlevad rohkem. 

Seepärast läksingi eelmine nädalavahetus Antoninaga kaasa "palverännakule". Tegemist oli Toulouse'i katolike üliõpilaste "reisiga" Püreneede lähedale, täpsemalt Ariège'i. Seal matkasime, rääkisime ja mis veel - missad-missad-missad. Kes teab, kes ei tea, üle-eelmine pühapäev tahtsin Antoninaga missale kaasa minna, see oli minu esimene jumalateenistus üldse (kui jõulud välja arvata), seega midagi väga uut. Ja nädalavahetus kirikulaulude ja palvetamisega oli kindlasti huvitav, aga ka väga nö silmiavardav. Ma ei arvanud, et keegi võiks "jumalasõna" või "õe soovitust" nii tõsiselt võtta. Siiski leidsin sealt ka teisi mittekatolikke, sain teada vaimulikest traditsioonidest ja mis eriti oluline - need inimesed on niiiiii sõbralikud! Matkamiserõõmust ma parem ei räägi, vapustav maastik ja imeline ilm! Lisaks kutsus üks tüdruk mind tulevaks nädalavahetuseks enda juurde siit u kahe tunni kaugusele. Tuleb huvitav! ;)

Tuutor on mul ka tore - kui eile mainisin talle, et mis mõttes, mul ei ole 2. mai vaba!? Enamik võtab mai alguses vähemalt ühe või kaks nädalat  puhkust ja siis ma ei saa üht päeva kuidagi eemal olla!? Ostsin meile Kaupoga juba rongipiletid Carcassonne'i, nii et lootsin sel päeval mitte tööl olla. Täna teatas tuutor, et pole probleemi, tähendab, see on lahendatud! :) Nii et vennake, ootan! ;)

Ja muidugi, nüüd on mul kilo lokumit maiustamiseks, tänud Teele! :) Ja loomulikult vahvad Lotte-šoksid Eestist!

Foix

Vahepeal oli Toulouse's karneval!

Le pont St Pierre

KAS ON VEEL ILUSAMAT VAADET HOMMIKUL ÄRGATES

*Hello bello

Ei ole just igav elu olnud! Projektid, lennukid, reisid, sõbrad, unetud ööd.. Siiski, teen lühidalt. Ja ikka ainult ühest teemast  - tornist ja lennukitest! Hetkel olen tornis, toweri positsioon sai juba varem täidetud, nüüd lasen ka teistel lennuliiklust korraldada. Suurim uudis, mis vahepeal vast juhtunud on (vähemalt minu jaoks) - sain olla täiesti iseseisvalt toweri positsioonil ja andsin loa mitte C172-le ega TB20-le, vaid hoopis enda esimesele jetile! 

Bora-bora-bora!

Ooojaaa, pardal oli rohkem kui kaks hinge. Viimaks! Ja kes olid reisijateks? Jalgpallimeeskond Eskisehirspor, suhteliselt tuntud siin maal. Imeline oli vaadata, kuidas lennuk õhku tõuseb ja saan talle öelda "Airborne time 15. Switch frequency to 122,1. Have a good day." Rääkisin muidugi inglise keeles, kuigi tavaliselt mitte-treeninglennud räägivad lennujuhtidega millegipärast türgi keeles. Piloot alguses oli küll ehmunud ja puikles, aga leidsime ühise (inglise) keele ja saime suurepäraselt hakkama. Ja mis veel sel päeval erilist oli. Oli sel positsioonil esimest korda täiesti üksinda! Mitte keegi ei kuulanud üle õla ega jooksnud, kui kuulsid raadiosidet. Olin iseenda peremees. Ja noh, lennuliikluse ka :P Muidugi on sellised hetked väga vastutusrikkad ning pidevalt käib peast läbi mõte, kas lennukid on piisavalt üksteisest eraldatud. Äkki kaob mõni ära, sest radareid ju pole, äkki unustan kellegi holdima, äkki-äkki-äkki. (Jaa, ei tea eestikeelseid termineid; kuulsin, et need ei pidanud eriti loogilised olema). Päev oli super ning nii on iga järgnevgi päev olnud. Muidugi, kui ilmaga veab. Liiklus siin lennujaamas sõltub ainult ilmast. 

Natuke spioonpilte teile veel siit Anadolu tornist. 

VOR, NDB, ILS jne chartid

Minu esimene suuuuuur lennuk - B738. Absoluutne religioonitšarter või midagi taolist. Minnakse palvetama.

Meie lennuväli ja kõik need säravad nupud

Minu esimesed öölennud

Palju-palju "minu imelisi esimesi"!!

Projektist tuleb juttu ehk järgmisel korral

(kui nii jätkan, saan vist ainult kaks postitust veel tehtud enne kojutulekut :))