*"Historical moment you can tell about to your grandchildren"

Eilne oli imeline!!  Lausa nii imeline, et kirjutan midagi ka siia. Mis toimus, millega hakkama sain ja MIS TOIMUS!? 

Nii, alustame siis algusest. Lennufirma FedEx uuendab enda lennukiparki ning vahetab välja päevinäinud Boeing 727-d. Anadolu Ülikoolile kingiti üks mitmetest 727-st, täpsemalt N269FE aastast 1979. Muidugi oli selle saabumine suursündmus kõigile. Eriti minu kallitele sõpradele lennundusklubist, kes seda kõike organiseerisid.

Mu nägusad sõbrad. Aga ainult nägusad, kui ülikonda kannavad :P

Tulin sel päeval tööle nagu igal teisel päeval, teades et B727 on tulemas (mida ka mina näen täiesti esimest korda), kuid ei olnud sellest väga elevil, sest lubasin endale, et sellel korral ma teistelt lennujuhtidelt head lendu ära ei pätsa. Olen seda juba piisavalt teinud. Kuigi tõsi, enamasti on mulle neid ise pakutud. Siiski, tuleb lennuk, mis maandub viimast korda. Viimast korda! Jah, proovin jääda tahaplaanile ja lasen teistel tegutseda, sest nad on selle kindlasti välja teeninud nende pikkade tööaastatega. Aga mis siis juhtus? Hakan, lennujuhtide ülemus, vanemlennujuht siis arvatavasti, ütles, et Teele läheb pulti. Minu üllatus on suur, aga noh, ta on mulle alati palju-palju häid lende andnud :) Jaa, ärevus hakkas naha alla pugema... Piloot võtab ühendust ja ma olen juba sellest vaimustatud, sest ta ei olnud türklane, vaid britt. Ja kui hea oli kuulda ideaalset inglise keelt üle pika aja! Andis teada, et teeb low approachi. Et demonstreerida seda linnukest rahvamassile, mis perroonil vaatles. Luba antud ja lennuk jõuab järjest lähemale. Kui fantast on sellist lennukit näha tegemas low approachi... Nii graatsiline, hiiglaslik (võrreldes minu tavaliste C172-ga), kindel ja nii madalal, ilma et maanduks. Tõesti, vapustav!

"Väikese" ärevusega hääles andsin uued käsud. Piloot, arvatavasti nähes publiku emotsioone, soovis veel ühte low approachi enne maandumist. Andsin loa ning jäin ootama taaskordselt seda kaunist vaatepilti. Kui teinegi ring oli tehtud üle lennuvälja, tuli anda maandumisluba. Viimane "Clear to land, runway 09, wind 150 degrees at 05 knots", mida see lennuk kuulda saab. See tunne oli ühtaegu kurb ja meeliülendav. Minu jaoks muidugi viimast rohkem. Olla viimane lennujuht raskelt tööd teinud lennukile. Vaid vähestel lennujuhtidel on selline võimalus ja mina sain seda teha enda kolmandal praktikakuul! Lennujuht, kes on siin tornis töötanud 30 aastat, pole isegi sellist võimalust saanud. Absoluutselt kõigile oleks olnud see esmakordne kogemus. Ei saaks olla rohkem tänulik, eriti minu toredatele kolleegidele, kes seda mulle võimaldasid. Eks nad teavad, et minu õnn tuleb paljugist lennukitest, mida ma juhtida saan. Selle kohta saavad nad tõestust igal päeval.
 

Seal üleval teen ma enda imetegusid

Selfie ajastu nagu on

Nii, lennuk on maas ja annan edasised käsud perroonile sõitmiseks. Enne perroonile jõudmist sai linnuke veesaluudi (water salute) tuletõrjemasinatelt. Nagu iga pensionile jääv või tööle asuv lennuk. 

Viskasin tornist viimased pilgud lennukile ja jooksin perroonile. Jõudsin just õigeks ajaks, et hüpata sõprade pildile. Kui kuulsid, et mina kauaoodatud lennuki maa peale tõin, olid nad üllatunud ning muidugi minu õnne üle õnnelikud :) Kepslesin perroonil üles-alla, paremalt-vasakule, ette-taha! Sest see oli nii imelineeeee!! Jaa, lennujuhtidel omad rõõmud :) Leidsin ka kapteni perroonilt üles. Mui-du-giii tahtsin ma temaga rääkida. Ütlesin, et olen lennujuht, kellega ta just natuke aega suhtles. Ütles, et tegin väga head tööd lennujuhina ja oli väga imestunud, kui kuulis, kui vähe ma tegelikult seda tööd teinud olen. Suurepärane on kuulda kiidusõnu kaptenilt, kes on lennanud aastakümneid erinevates riikides! Kui küsisin, kas oleks võimalik ka ühte pilti saata, oli ta muidugi nõus. Ning, kui eelnevalt kandis ta tavalist jopet, siis nüüd ütles, et minu jaoks võtab selle ära ja näitab enda piloodiülikonda. Jesssjesssjesss, ikka kohe täitsa lennuki kapten mu kõrval :) 

Meeletult tore kapten Johnny Baines

Kokpitti sain ka enda suure naeratusega

Hästi-hästi tore mees oli. Ka hiljem, kui üksteisest möödusime, tänas hea koostöö eest ja kiitis. Ka mehaanik, kes kokpitis oli, ja kellele mina ise ei lähenenud, tuli mu juurde ja ütles, et tegin väga head tööd. Eks ta kuulis kaptenilt minu kohta. Oijaaa, mida veel saab üks lennujuhipraktikant kuulda soovida :)) Rõõmupisarad ei jäänud tulemata.. Põrkasin kokku ka Cemiga, kes minu n-ö tugiisik siin on ülikooli poolt. Küsis, kas mina andsin viimse maandumisloa ja kuuldes minu suust "YEEEEESSSSSS!" sõna, sain vastuseks lause "It's a historical moment you can tell about to your grandchildren". Ta oli rõõmus mu üle ja mina olin õnnelik nõustudes tema lausega.

Pilte sai palju-palju tehtud. Lisapildid tulevad nähtavale varsti, teen kohe eraldi postituse nende jaoks. Ainult pildid, null pläma.

Lisaks sellele, et nägin esimest korda elus B727-t ja andsin raudlinnule viimase raudlinnu, nägin ka esimest korda Sikorsky UH-60 Black Hawki. Lisaks kostitati õhtul hea paremaga türgi kodusest köögist, sest Emre ema oli Eskisehiri külla tulnud. Muidugi olin ka mina kutsutud. Sain taaskordselt maitsta türgi oivalisi koduseid toite. :)

Mida veel ühelt päevalt tahta! IMELINE!

Järgnevates postitustes minu lennust TB20-ga. Mina piloodina!