Enne töö ja siis LÕBU

(Rõhk ikka viimasel sõnal, eks;)

Just nii - kõigepealt praktikast ja siis olnud nädalavahetusest.

Lõunapausid jäävad järjest lühemaks ja sellist varasemat niisama arvuti ees "vaatamist" ega ootamist enam pole. Tegelikult veidikene ikka on, aga üldiselt on aeg praegu kõvasti rohkem sisustatud kui varem. Olles nüüd nädala pärast koolitust uuesti tagasi õigel tööpostil veetnud (selge ilma korral näen aknast Püreneesid, jippikajeeijee :)), pean selleks kolmapäevaks ühele grupile enda osa esitama. Kuna kogu suur pilt jääb mulle veel hoomamatuks (ja copy-paste tegemine just lisaväärtust ei anna), siis jagasime osad ära ja minu teha jääb slaidikogu Master Minimum Equipment Listi modifitseerimise kohta, juhul kui EASA (või siis varsti juba EAA) väljastab Airworthiness Directive'i.

Reedel osalesin Kuala Lumpuris toimuva lennuoperatsioonide ja koolituse konverentsi "peaproovil", teema oli Electronic Flight Bag ja erinevad seadmed selle kasutamiseks. Õhtupoolikusse mahtus esmase lennukõlblikkuse ja ohutusjuhtimis-süsteemi  arutamine grupiliikmetega. Teadupoolest on Prantsusmaal VÄGA palju pühasid, mis tingivad mai kuus kolm (!) vaba neljapäeva (st üldjuhul võetakse ka reeded vabaks). Seega, kahe nädala pärast peame osakonnajuhatajale esitama, mis värk täpselt projektiga on ja kuidas areng toimub - siis kui kõik puhkusel on, pole minul ju kelleltki abi küsida! OK, nali naljaks, keegi ikka majas on... Juhendaja muidugi ka, temaga tegeleme jätkuva lennukõlblikkuse osaga ehk sellega, mis jääb üldiselt operaatorite täita. Juhendaja on tõesti väga äge, mõnikord näen teda kogu päeva ja teinekord mõne korra nädalas. Viskab kildu ka - kui mul üks teema kahe kõrva vahele püsima ei tahtnud jääda, ütles ta, et jah, blondidel on sinised silmad, sest peas muud peale vee polegi. Ma olin tõesti väsinud sel päeval ja vastasin kähku, et tundub, et mul on see vesi ka ära kuivanud... Naersime siis selle peale. Täna niisama rääkisin, et lähme Kaupsiga Cité de l'Espace'i ja seejärel suurema jututa võtsime töötajate rubriigi lahti ning veetsime veidi aega meelelahutusasutuste nimesid sirvides (sest ametiühing pakub soodsama hinnaga pääsmeid) ja nii ostsingi viie minuti pärast pileti valmis.

Nagu lubatud, siis nüüd põnevama osa juurde... :P

Eelmine nädalavahetus algas nagu iga teinegi, ainult selle erinevusega, et laupäeva õhtupoolikul pakkisin seljakoti ja sõitsin tuttava tuttavatega Rodezi. Justnimelt - tuttava tuttavatega, sest tüdrukut, kelle juurde sõitsin, kohtasin vaid nädal varem. Ta oli nii tore ja sõbralik ning kutsus enda juurde - laupäeva õhtul toimus missal tema ja ta õe ristimine ning pühapäeval lõunasöök nende sugulaste ja tema kihlatu perega. Ühesõnaga palju rahvast ja palju prantsuse keelt. Aga pole lugu, mõlemad meeldivad mulle! :)

Inimesi oli tõesti umbes 40-50, aga kõigile oli ööbimine organiseeritud. Pühapäeva hommikul vaatasin vihmases Rodezis ringi, tavaline prantsuse linnake, kus on muuhulgas Pierre Soulages'i muuseum.

Valgusfoori ees oodates

Lõunasöögilauas oli võimalus enda ümber istuvate inimestega rääkida ja kohalikku toitu maitsta. Selles piirkonnas toodetakse Roquerfort'i, seega päris tugev kodune maitse. Mingil hetkel kutsus üks pereema nende juurde Albisse külla. See oli ääretult tore! Ta andis numbri ja ütles, et tuleksin kindlasti nädalavahetusel suvel, nad elavad Cordes-sur-Ciel'is, mis peaks üks väike maaliline prantsuse linnake olema. Õhtu saabudes otsustasin Millau'sse minna (otsuse tegin muidugi juba varem), tahtsin sinna õhtul kohale jõuda ja seejärel kuskil hostelis ööbimine leida. Teadvustasin muidugi, et seal ei ole palju võimalikke paiku ja hind võib üsna krõbe olla. Kuna perekond pakkus ööbimist ka pühapäeva ööseks, seadsin plaanid nende juures ööbida ja esmaspäeva hommikul rongiga Millausse sõita. (Esmaspäev oli siin riigipüha ja tööl pidin tagasi olema teisipäeval). Äkitselt ütles Serena tädi, kes Millaus elab, et annab mulle oma võtmed ja asi on otsustanud - ma jään tema juurde ööseks! Alguses puiklesin muidugi vastu, et no kuidas, nii ikka ei saa ja ma ei taha nii teie korterisse minna kui te ise ju siia jääte! Aga tädi peas oli asi otsustatud ja nii ma siis läksingi - ühe sugulasega Millausse ja võtmetega järgmise ukse juurde. Selline mõnus ja hea ja rahulik, aga samas ka väga veider tunne. Kas keegi võhivõõras tõesti usaldab mulle just nõnda oma kodu võtmed?

Esmaspäev oli seega hästi veedetud turistikas, tänasin lahkudes Serena tädi koogi ja kaardiga ja tagasi Toulouse'i jõudmiseks kasutasin covoiturage'i võimalust - väga asjalik, 25 euroga saab siit Barcelonasse sõita (lihtsalt mainin;)).

Kolmapäev on see nädal ka ühtlasi viimane tööpäev ja mis veel olulisem, siis lendab vennake külla!

Kõik pole ikka koguaeg nii roosiline ka kui paistab, mõnikord valutan pead selle üle kui pean vahel üksi lõunatama, aga need on esimese maailma mured mulle tundub, vast saab hakkama!