Aaa jaa, lendasin siin ühel päeval TB20-ga. Piloodina. Mitte et mul see meelest oleks läinud, seda ei juhtu loodetavasti kunagi. Proovin enda mälus hoida kõik esimesed ja nendega kaasnenud emotsioonid. Sest need on olnud fantastilised!
Pöördume siis tagasi märtsi või kuhugi sinna kanti. Rääkisin enda ülemusega tornis, et ehk oleks võimalik ka minul kuidagi sinna ühte C172-te või TB20-sse saada. Võttis kohe telefonitoru kätte ja helistas piloodiosakonna juhatajale. Nii saingi mina ja teised lennujuhid endale lennuloa. Nemadki polnud varem siin lennujaamas lennanud, seega neilgi uus kogemus. Järgmisel nädalal pidime taevasse saama.
Järgmine nädal jõudis kätte ja minul millegi tõttu ununes, et ehk sel nädalal saangi lennukiga lennata, ootuste kohaselt reisija kohal ja vaadeldes kõrgustest Eskisehiri. Seega esmaspäeval tuli väikese üllatusena, kui pidin minema pilootide osakonda koos teiste lennujuhtidega. Kõigile määrati isiklikud juhendajad. Mulle määrati piloot nimega Türkoğlu. Suur oli minu imestus, kui sain teada, et ma saan piloodikohal istuda ja lausa lennukit juhtida! Tunduski veidrana küsimus Türkoğlu poolt, et kas sa ärevil ka oled. Ütlesin, et natuke ikka, aga noh, samas lihtsalt aknast välja vaatamine ju. Aga kui tõe teada sain, siis värin üle keha käis küll ära. Mitmeid kordi, mitmeid minuteid. Ooooh..
Läksime perroonile ja jõudsime lennukini. Mulle oli määratud TC-AUD. Väike tšekk enne lennukisse sisenemist ja siis check-listi kontroll. Kõik oli minu jaoks niiiiiii uus. Ma isegi ei teadnud, kuidas piloodid lennujuhtidega ühendust võtavad. No ütlen, täitsa võhik. Klapid pähe, mootorid käima ja lennujuhtidega rääkima. Kuna praktiliselt kõik lennujuhid lendasid sel päeval, siis tavalise seitsme lennujuhi asemel oli sel korral tornis vaid kaks. Kui igapäevaselt räägin tornist pilootidega, siis sel korral on roll vastupidine. Teades küll mõlemapoolset sõnavara, ajasin üht-teist sassi, ärevus kasvas iga järgneva sekundi ja tegevusega. Sain loa manööverduseks. Pidin iseseisvalt holding point sõitma, ou my... Ei saanud mina sellest algusest aru, tundlikud olid need pedaalid, seega lennuk tegi korralikke sikk-sakke :P Kiirus graafik oli ka pidevalt üles-alla. Aga viimaks kohale sain, piiridest natuke siit ja sealt üle. Clearance for take-off and off we go! (Seda tegi siiski õige piloot, ma hoidsin enda käsi vaid tunnetuse saamiseks juhisel) Küll see oli hea tunne, kui sai rulluda rajal ja vaadata, kuidas nina ots tõusis ja tõusis ülespoole... Olime taevas! Meile oli määratud viies treeningala. Piloot andis mulle kõrguse ja suuna kätte, mina pidin lendama. Ei mõistnud ikka alguses tuhkagi, tõesti, kuigi teoorias ju tean, kuidas mida keerama-vajutama peaks, et keerata, pöörata, tõusta jne.
Jõudsime treeningalasse ja hakkasime ülesandeid tegema. Türkoğlu tõstis lennuki nina nii üles, et signaal hakkas tööle ning andis märku, et lennuk hakkab varsti varisema. Võtsin sel hetkel enda käed juhiselt ära. Suur jõud vajutas nad alla ja vaevaga sain enda käed tagasi juhisele pandud. Nüüd saan paremini aru neist Air Crash Investigations juhtumitest... Väikesed kiljumised siin-seal ei jäänud muidugi tulemata. Nüüd viis piloot nina järsku alla. Nagu langevarjuhüpet oleks taas sooritanud, ausalt. Ainult sel korral lennukis sees. Overwhelming for my body, tõsiselt. Lennuk stabiliseeritud, kätte jõudis minu kord. Kui Türkoğlu seda mulle ütles, jäi süda sekundiks seisma, tõsijutt. Tegin täpselt seda, mida tema oli minuti eest teinud. Värin sees ja värin hääles sai see tehtud, oli ikka vinge küll!!
Tagasi lennates pidin taas järgima kõrgust, suunda, rääkima torniga, samal ajal kuulama enda jutukat pilooti ja vaatama välja, sest noh, piloot palus. Tahtis, et ma teaks, kus on Sakarya jõgi, kus Masatepe, Alfa jne punktid. Ilmselgelt oli seda natuke liiga palju esimeseks korraks :P Siiski oli see meeletult tore ja ei jäänud tulemata mõte, et miks ma küll piloodiks ei hakanud... Tegime ühe touch and go ja siis maandusime, muidugi Türkoğlu abiga. Lennukist välja astudes oli siiski hea tunda stabiilset maad, kõrguste muutustest oli pea omasoodu hakanud töötama. Sain Türkoğlult head sõnad kaasa ning teadmise, et esimese korra kohta tegin väga head tööd :)
Hiljem teiste lennujuhtidega rääkides kuulsin, et neil ei olnud võimalust lennukit varisema panna ning samuti rääkis instruktor piloodiga, mitte lennujuhist piloodiõpilane. Kuuldatavasti on Türkoğlu väga kiire õpetamises ja nõuab palju. Olen väga rahul, et tema sain ;)
Aeg-ajalt, kui koolis üksteist näeme, teeme alati väikese small talki ja kui Türkoğlu õpilasega lendab ja kuuleb, et mina tornis olen, krabab õpilaselt võimaluse ja vastab ise mulle. Siukesed sõpsid oleme nüüd! Hahaaa :P
Pilte kahjuks siia panna pole, mälus on see-eest neid niivõrd palju! Tahaks veel ja veel!
