Aaand back at home!

Jah, tagasi kodus ma olengi, pärast kuut kuud, pärast aastat..

Kohe pärast viimast tööpäeva kutsusin mitmed tuttavad Toulouse's enda juurde ning nii said meid kokku umbes 27 koos korterikaaslastega, täpselt ei lugenudki. 

Hea hulk armsaid inimesi

Teisipäeval asusin viimaks teele ning ka seekord ei valinud otseteed. Istanbuli asemel põikasin nüüd Amsterdami ja seda kaheks päevaks Kevini juurde. Ta õpib Delftis ning ei saanud loengutest puududa, siiski veetsin mõnusa päeva Amsterdamis ning teise samasuguse naeru ja rõõmuga ning muidugi pidevalt rattaga sõites (õnneks on Kevinil kaks jalgratast) Delftis. 

Reede jõudis ülikiiresti kätte ning enne kui arugi sain, oli jälle käes aeg kohvrid kokku lappida ja suund Tallinna poole keerata. Suure küsimise peale sain ka seekord maandumise ajal kokpitis olla - jippiijee.

Lõppkokkuvõttes - pole paremat kohta kui kodu, kus on kõik endiselt omal kohal. Nii hea on saabuda kuhugi, kus kulub köögis vaid sekundeid, et kõik vajalik üles leida ja pere ning tuttavate nägemine on kirjeldamatu rõõm omaette! :)

Pühapäeval ootab ees kolimine Tartusse ning mul on plaan sinna jääda vähemalt kooli lõpetamiseni ehk kaheks järgnevaks aastaks. See tähendab, et minu poolt on sel blogil lõpp üsna lähedal - enda välismaa-tuttavatega suhtlen muud moodi (eesti keelt nad ei mõista (veel)) ja kõigil siinsetel tuttavatel on mu telefon, e-mail, FB vms. 

AITÄH kõigile, kes jälgisid minu tegevusi-toimetusi Prantsusmaal, mul oli väga hea meel siin aeg-ajalt uuendusi teha.

Olge terved,

Teie Kaidi

Inimesed on head ja toredad

Täna pidasin töö juures lõpupeo. Tänu heale kolleegile Perrine'le valmistasin mina ainult kaks kooki magustoiduks ning juustud ja muu kauba tõi tema, sest ühtlasi oli see meie jalgpalli ennustusvõistluse järelpidu. Oh jah, veider on neile inimestele nägemist öelda kui nad nii armsad on. Isegi kui paljudega vahetasin vaid mõne sõna, on töökeskkond üldiselt siin ütlematagi hea. Kas suurfirma mentaliteet või lihtsalt prantslased.. eks veidi mõlemat.

Parim tiim!

Ütlesin juba, et parim tiim?

Tartus näeme

Kaits

Natuke prantsuse keelest...

Kui veidi motivatsiooni koguda ja koondada, pole prantsuse keelt üldse keeruline õppida. Kuigi tal eesti keelega palju ühist ei leia, on vana nipp inglise keelset sõna prantsuse moodi hääldada ja tuleb välja küll - kõik mõistavad! Ometigi esineb siin palju huvitavaid keelele omaseid nähtusi, nt argot ja verlan. Esimene põhimõtteliselt släng, mitte alati kuid vahel ka vulgaarne. Teine - verlan - kujutab endas slängisõna ümberpööratud kujul. Sõna isegi tuleb väljendist "inverse" ehk "teistpidi" = verlan = ver-lan = lan-ver = l'anver =  l'inver(se). Seega järgmine näide: kui slängis öeldakse politsei kohta flic, siis verlanis kõlab see keuf, samamoodi kasutatakse väga tihti sõnu mec ja meuf, mis tähendavad mees ja naine ning on verlan väljendid sõnadest homme ja femme. Tundub loogiline, eks?? Igal juhul pean tänulik olema toredatele prantsuse kaaslastele, kes seda slängigrammatikat mulle ikka ja jälle valgustavad.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Guigui, Anaise, Beni ja Pamelaga Envolis - klubi-baar-restoran väikse Toulouse'i lennuvälja lähedal ning kolmapäeval käisin Steffiga simus kaasas. Nelja tunnine sessioon 320nes kõlab väga hästi ja oli seda ka, oeh olen rahul ja kahju, et nii pea sinna tagasi ei saa. 

Nädala sees pakkus Guillaume enda juures Britannia moodi valmistatud creppe ehk teisisõnu väga häid! Neljapäeval tähistasime osade praktika lõppu ja nii see nädal mööda sai, nagu iga teinegi. Nädalavahetuseks sõitsin 300 km kaugusele Avignoni. Teadsin, et linn on ilus, aga vaimustusin kohast rohkem kui oleks osanud oodata. Kõik ümberkaudsed künkad-mäed lisavad uskumatult palju võlu - ideaalne oleks seal kunagi jalgrattaga trippida. 

Nüüd on aeg nii kaugel, et kahjuks või õnneks tuleb hakkata valmistuma koju minekuks- tulekuks. Loomulikult tahan koju, see pole küsimuski, aga need hüvastijätud nii inimeste kui kogu keskkonnaga muudavad mu meeleolu kuidagi närviliseks või imelikuks. Tegelikult on kõik väga rahulik (kui välja arvata fakt, et alates tänasest on aeg väga täpselt jaotatud, et kõige vajalikuga ühele poole saaks). Pärast praktika lõppu reedel teen laupäeval  peo, pühapäev kulub koristamiseks- pakkimiseks, esmaspäev vajalikeks lepingu lõpetamisteks, toimetamisteks ning teisipäeva varahommikul jooksen ilmselt juba pilet käes rongijaama. 

Olen seda nii kaua oodanud, aga nüüd kui kõik kätte jõuab (tegelikult ootab väga palju põnevat alles ees - kohtumised tuttavatega. lähen töökaaslastega jalkat mängima, Anaise ja Guillaume'ga sööma, mul on kolm uut vahvat korterikaalsast), on imelik kõik siinne lihtsalt seisma jätta ja minema kõndida. Aga paraku peab ja ma tean, et Tartus on kõik nii super kui saab. 

Mont Ventoux ja selle 1912 meetrit