Mõni tähelepanek elust-olust. Kolme asja järgi võib aru saada, mis linnas hetkel asud. Eskisehiri puhul numbrid 26, 222 ja tähed ES. Türgi on jaotatud 81-ks provintsiks. Eskisehir (nii linn kui provints) on numbriga 26. Autodelt, mis on Eskisehiris registreeritud, leiab selle numbri. On ka asutusi, mille nimeks on pandud 26. Näiteks hotell ja baar. 222 on telefonikood või midagi taolist. Samuti ainult sellele provintsile omane. 222 ööklubi on muidugi peamine, aga leiab ka teisi asutusi. ES on tõesti igalpool. ESkart linnatranspordiks, ESES karting, ESES köfte (lihapallid; mega nämmad!), sellenimeline jalkatiim jnejne. ESES on isegi peamine graffiti teema. Iga nurga peal ja all.
Lubasin rääkida kunagi ammu-ammu Mustafa Kemal Atatürkist. Teda nimetatakse Türgi vabariigi rajajaks ning on Türgi esimene president. Enne Atatürki aega inimestel perekonnanimesid polnud. Temale valiti nimeks Atatürk, mis tähendab tõlkes türklaste isa. See perekonnanimi on kõigile teistele keelatud. Atatürki austatakse siiamaani väga kõrgelt. Tema surmakuupäeval langetatakse minutiks pead. Kahjuks see aasta langes see pühapäevale ja mina alles magasin. Muidu oleks ju täitsa põnev olnud sellest kuulda ja seda koolis olles näha. Atatürki pildid ripuvad ka tavalistel päevadel rõdudel, seintel või kus iganes. Paljudel autodel on kleepsud Atatürki nimega. Olen näinud isegi inimesel Atatürki nime tätoveeringut. Kellad, tassid, mis iganes tema nimega. Iseseisvuspäeval on pilte tänavatel veelgi rohkem. Igal tänaval. Ankaras on tempel, kuhu on Atatürk maetud. Sel päeval on seal suur-suur tung. Ise pole veel sinna jõudnud, kuid varsti-varsti on sinna ka minek. Seega pildi varastan google'st. Ühesõnaga kõik austavad teda, noored ja vanad, rikkad ja vaesed. Sõber sõitis ka iseseisvuspäeval eraldi Ankarasse, et seal tungelda. Tahtis tunda seda tunnet. (Jah, eestlaste "ühe+sõnaga")
Liiklus, nagu ennegi olen maininud, on katastroof. Kui siin autoga olen sõitnud (kõrvalistmel muidugi), siis on hirm koguaeg südame all. Sellised äkkliigutused ja signaalitamine pidevalt. Proovivad läbi saada ka kõige väiksematest pragudest. Parkimine on ka omaette asi. Siin ei ole tänavaääres kaherealine parkimine üldse haruldus. Esimene rida on kõnniteepoolne. Teine on sõidutee poolne. Muidugi ei ole see legaalne, seega teine rida paneb ohutuled peale ja jätavad need peale kas või mitmeks tunniks. Muidugi blokivad ka esimese rea ära. Autod on üksteise otsas nagu linnul suled. Peaaegu. Tavaline on nähtus, kui kahe pargitud auto vahel on vaid üks cm. Ringteede süsteem on ka teine. Sõidad ringil ja pead andma ringile tulevatele autodele teed. Nagu Venemaal. Natuke ikka teine. Vist.. Ringteel on valgusfoorid, mis reguleerivad. Ei ole väga efektiivne minu arust, aga mis seal ikka. Kui ootad valgusfoori taga ja ei pane esimese sekundi ajal gaasi põhja, siis saad signaalirodu tagant poolt. Jalgrattaga ei julgeks siin mitte mingi hinna eest sõita. Vaatan hirmuga, kuidas nad sõidavad teel, kahe erinevas suunas liikuva auto vahel, pool meetrit laiust jalgrattale.. Ja muidugi jalakäijatele ei anta kunagi teed. Peab võitlema selle nimel, et saaks üle tee. Tavaline on olla tee keskel, autod mõlemalt poolt mööduvad ja oodata väikest vahet, et saaks tee ületatud.
Kõik Türgi inimeste nimed tähendavad midagi. Nii ees- kui perekonnanimi. Nii vähemalt öeldi mulle ja imestati, kui ütlesin, et eesti eesnimed ei tähenda tavaliselt midagi. Näiteks tüdrukunimi Zeynep tähendab üksikut roosi paradiisis, perekonnanimi Aktürk tähendab valget türklast, Top oli mingi relv jnejne. Täitsa omapärane ja muidugi põnev minu arust, kui nimi midagi tähendab. Nimi annab ju paljugi isiksusele juurde.
Palju veel öelda, paljuga kindlasti ka juba ära harjunud. Aga teistsugune on see maa siin küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar