Head vana aasta lõppu! ;)

Viimane nädalavahetus Prantsusmaal (enne koju naasmist) möödus lõbusalt, kiirelt ja ootusärevuses! 

Laupäeval liikusime kahe autoga Gaillac'i - Toulouse'st paarikümne kilomeetri kaugusel asuv väike veinilinnake. See koht tõesti väärib seostamist veinidega, sest turismikeskuses pakutakse lahkelt erinevaid veine degusteerida ning kui lemmik on välja valitud, näidatakse kaardi peal ette, kus see õige veiniloss asub. Tee peal külastasime teisi ümberkaudseid linnasid (pigem külakesi) ja nad kõik jätsid üsna "väljasurnud" esmamulje. Tüüpilised prantsuse kohad, kus kohvikud lõuna ajal ei tööta ja postkontor avatakse vaid paaril päeval nädalas. 

Veiniloss aga oli omaette elamus. Peremees oli šotlane, kes rääkis veinide tootmisest üldiselt (neil on 13 hektarit viinamarjaistandusi), näitas keldrit, veinivaate ja pudelikaste. Loomulikult käis asja juurde veinide maitsmine ja enne äraminekut ostsime mõned pudelid kaasa ka. Hea kink jõuludeks või lihtsalt hea jook. 

Turismikeskuses

Kelder

 * * * 

Laupäeva õhtul tagasi koju jõudes oli vaid tunnike aega, et uuesti väljaminekuks valmis seada. Kuna kooli kõrvalt on liiga vähe aega jäänud, et kursusega koos olla, siis selle heastamiseks läksime hispaania restorani tapas'd sööma. Kohal oli meid üle poole, edasi liikusime baari ja õhtuks koju. Tore-tore õhtu! Kahju, et varsti neid inimesi enam ei näe. See aeg on nii ruttu läinud ja nüüd lausa kardan viimast kuud. Jaanuaris ootab ees seitse eksamit ja kaks projekti ja kuigi ma ei ole nende pärast mures, siis kardan pigem, et see viimane kuu jääb liiga lühikeseks! Tahan veel ja veel neid toredaid hetki!

 * * * 

Nüüd olen juba teist nädalat kodus ja Eestis on vaid loetud päevad ees ootamas. Parima elamuse sain 20. detsembri õhtul kui lennul Brüsselist Tallinnasse lubas sõbralik kapten viimase lennutunni kokpitis olla ja kõike jälgida! Super! Mind valdas täielik õnnetunne kui stjuardess lõpuks tuli ja ütles "Tule minuga kaasa, palun", mida veel võiks soovida! :) Kuigi taevas ei olnud päris selge, võisin näha kaugel Stockholmi tulesid. Maandumine Tallinnas ja raadioside ATCga - väga huvitav! Toredad piloodid andsid vastuse mu küsimustele (vähem või rohkem rumalad :D) ja olid tõesti väga-väga sõbralikud ja eelkõige inimlikud. Pärast seda kulub tunde enne kui naeratus suult kaob, kud praegugi meenutades hakkavad silmad särama! :)  Lause, mis ma pärast maandumist ja väravasse sõitmist pilootide ütlesin: "See on ju Taavi, ma tunnen seda poissi! Ja Jaanika ka seal, oo, kui lahe!! :)" Pani meid kõiki muigama! :)

* * * 

13 päeva puhkust kodus, kontserdid Laura ja Mari-Liisiga, homme vana-aasta õhtu Tartus sõpradega, päev kodus -  ja läinud see aeg ongi. Nii ruttu, liiga ruttu. Alati kui midagi oodata, läheb aeg liiga kiiresti mööda. Praegu on tunne, et kõik liigub nii kiiresti. Kas asi on vanuses? Hakkan ma vanaks jääma, või mis? :)))

Lumeta, aga siiski kena Tartu