*Ühe bussi juht suhtleb teisega. Uks-aken lahti. Maanteel.

Alustame algusest. Kui mäletaks, kus algus oli. Läksin kooli kella 9:30ks. Sel ajal algab inglise keel. See on küll kõige arenenumate inglise keel, aga ikkagi suhteliselt mõttetu. Kuigi õpetaja on ameeriklane. Muidu on tore, aga pole mitte mingit väljakutset minu jaoks. Loeng oli 11:30ni. Lennuki modelleerimine pidi hakkama kell 14. Ootan siis seda ja tegutsen sõpradega siin-seal kämpuses. Vinged inimesed olen leidnud, tõesti! Tõsine nende juures ei saaks kuidagi olla. Samasugused nagu mina (enamasti) - nägu alati naerul. Üks sõber ütles mulle: "You're overlaughing. If someone beat you, you would still be laughing. Or at least smiling." Nojaa. Aga mul on nendega lihtsalt nii tore, mis ma teha saan! Kell on saanud 14 ja läheme sõpradega erinevat teed. Teised õpilased loengus kohal, aga keda pole, on õppejõud. Kurjaa. Ja ma lootsin, et saan enda purilennuki seekord valmis. Kus siis seda.

Ootab valmimist ja tahab lennata!

Selline armsake ootab uksel.

 Ootasime tunnikese, ikka pole juhendajat. Rohkem loenguid reedeti pole, seega oleks saanud koju minna, aga mina olen hakanud natukene tublimaks ja käin nüüd jõusaalis. Kolmapäeviti ja reedeti. Süsteem on järgmine. Maksad 30 päeva eest 15 liiri. Selle eest saad käia 13x1,5 tundi jõusaalis. Eelnevalt peab aga vähemalt päev enne aja kinni panema. Jõuka on tipptasemel, kõike on ülearu ja uus. Seega kokku ootasin täna 6 tundi, et saaks füüsiliselt ka midagi teha ja ülearust energiat maandada. Aga pole hullu, sest enamasti on olemas toredad türklased, kes meeleldi mu aega täidavad. Või wifi.

Pärast jõukat läksin bussile, et tagasi linna saada. Kui tavaliselt on buss pungil täis, siis seekord oli vaid viis inimest. Eks kellaaja ja reede pärast. Buss oli juba maanteel, kui bussijuht küsis, kuhu keegi soovib. Kuidas ma seda tean? Lauses oli sees nerede ehk kuhu/kus ja sama situatsioon oli ka eelmisel nädalal. Küll palvetasin omaette, et seekord seda ei toimuks, aga kus siis seda. Eelmisel nädalal olid tuttavad ka bussis, seega aitasid mind. Seekord njetu. Ma ei osanud muidugi midagi sellele küsimusele vastata, sest jätkuvalt ei tea ma enda kodutänava või -piirkonna nime. Oleks vast viimane aeg selgeks õppida. Noh, mis seal ikka. Eks Esparki (kaubanduskeskus) juures ikka peatub, peamine koht ju. Ei ütle siis midagi. Kõrvale sõidab teine buss. Ühtlustavad enda kiirused, üks buss avab akna, teine avab ukse. Ja siis karjuvad üksteisele üht-teist. Ma ei tea, marsruuti ehk. Jätkame tavalisel moel, lihtsalt teise marsruudiga. Jah, bussijuht valib ise, kuhu sõita, sest siin ju graafikuid pole, seega pole ka tähtsust, kas keegi ootab bussi või mitte kohas, kuhu buss seekord ei jõua. Ehk oli piisavalt selge. Buss sõidab peatänavale ja ma lähen kindlas kohas maha, kust tean vähemalt koduteed. Ja muidugi, buss keerab nüüd praktiliselt minu kodutänavale. Oleksin türgi keelt osanud, oleksin saanud 10 mintsa tee asemel 30 sekundi tee koduni. Loo moraal - tuleb türgi keel selgeks õppida.

Otsime välja kindad ja mütsid..

Eile tähistasime Hugo lennuväkke vastuvõttu!  Jah, minu kursavend läbis sügisel mitu testi ning kõikidest kandidaatidest valiti välja kümme, kes nüüd saavad mitme-kuulise koolituse/õppuse, et liituda Armée de l'air'iga. Seepärast peab ta esmaspäeval Toulouse'st lahkuma, et edasi liikuda Normandiasse. Muidugi kui miskit peaks valesti minema, jääb alati variant järgmisel sügisel ENACisse tagasi tulla. Vähemalt ise jääb ta nii positiivseks, kuid usun, et kõik läheb hästi! :)

KEEP CALM AND LOVE ENAC meie nimedega

Teisipäeval oli prantsuse keele tunnis esitluse aeg, st kõik pidime tegema powerpoint esitluse oma riigiga seotud teemal. Tutvustasin Eestit, asukohta, aga peateema oli "Spordi- ja kultuurisündmused". Loomulikult lisasin hästi palju pilte, et võimalikult palju näidata; kokkuvõttes sain 17punkti/20st ja võisin enam-vähem rahul olla. 

Neljapäevane jalkamatš jäi ootamatult ära, sest väljak oli liiga märg. Seni on iga päev vihma sadanud ja eile lausa midagi lörtsilaadset, Welcome to the South of France, yess!!  Ootamatult vabanenud pärastlõuna oli suur üllatus ja kuna ma miskipärast ei ole väga motiveeritud vaba aega õppimisele kulutama, siis läksin Ultimate frisbee trenni. Teadsin, et see jääb arvatavasti ainsaks korraks, sest tavaliselt on neljapäev juba ette planeeritud, aga kahe tunniga jõudsin õppida veidi viskamist, taktikat ja saime veel tund aega mängida ka. Huvitav mäng, aga kulub veel tunde kui mitte rohkem, et taldriku korralikku viskamist ja käeshoidmist õppida ;) Elame-näeme. 

Siin on niii kena ! ! !

Vaade minu kodust - vettinud tenniseväljak, kiirtee müravall ja ehitusplats.. jeii

Super-ilm!

Käib töö ja lõbu koos -  pesupäev

Lisaks kõigele andis mu armas Nokia neljapäval täielikult otsad. SIM-kaarti vahetades ei tahtnud enam uuesti sisse lülituda ja sinnapaika ta jäigi, mitte-mingit elumärki. Arvan, et see on karma, mis nüüd kätte maksab, sest ausalt öeldes, ei ole ma teda just hellitanud - see telefon on vist näinud rohkem põrandaid kui mu tossud, aga see selleks. Liigun nüüd poodi, et mingi ajutine kõnepidamisvahend osta. 

Midagi lõbusat ka lõpetuseks: Pärast vaheaega olid kodumaise šokolaadi varud just niisugused, nagu pildil näha. AITÄH emale, Pillele ja Teijale! :) Nüüd on neist muidugi üle poole juba otsas, aga Maili ikka hoolitseb, et üks mesikäpp alati hambus oleks! AITÄH, Maili!! :)   Olge tublid ja kallid! 

Kus lumi on?

Iga päev ootan, millal Eestis lumi maha tuleb, aga EI... miks mitte, ah?? Niii mõnus oleks ilmateates lund näha!  :)  Aeg veereb ikka kole ruttu - nüüd on juba kaks nädalat kooli seljataga. Kui novembri algus oli veel päikseline ja jaki võis koju jätta, siis praegune temperatuur erineb Eesti omast vaid mõne kraadi võrra. 

Rauno ja Artursiga tegime vaheaja viimasel päeval kerge jalgrattasõidu Pech Davidile - imeline koht, kus suur osa linnast on kui peo peal, õnneks ja kahjuks on see piisavalt lähedal (pool tundi rattaga ülesmäge), aga liiga eemal, et seal tihti käia. Lisaks on praegu ilmad nii külmad ja tuulised, ega lase midagi väga väljaspool toaseinu nautida. Seal lähedal on haigla ja kellegi õnnetus oli meie õnn ehk möödusime patsienti transportinud helikopterist ja tegin video ka.

 VAATA SIIT EC-135 ÕHKUTÕUSU! :) 

Koppel

Mõnus taevas, või mis?

Kool sujub enam-vähem nii nagu koguaeg, natuke rohkem aktiivsust olen võib-olla üles näidanud, vähemalt ise tunnen sedasi. Minu puhul kehtib rohkem kui 100 % reegel ...

 "Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad."

Kodutöö mõnes aines ei pane mind liigutamagi, samas kui projektid, rühmatööd, eksamid korraga koputavad rohkem kohusetundele ja tekitavad tahtmise midagi valmis teha.  
Vahekokkuvõte: Airport Design'i eksamil sain 18.09 punkti 20st ja neljapäevasel Meteoroloogia eksamil umbes 16. Siin kehtib 20 punkti süsteem ja vähemalt 50% ehk rohkem kui 10 punkti tähendab aine läbimist. Kolmapäeval tegime gruppidena esitluse intervjuust projektijuhiga. Ma olen grupis kahe indialase, ühe hiinlase ja ühe korealasega. See oli "sissejuhatus-projekt", järgmise (mida me veel alustanudki pole) peab esitama 5. detsembriks ning teema on väljamõeldud Aafrika riigi Bongola looduskaitsealade jälgimine. Milliseid vahendeid kasutada? Loosi teel saime Eurodrone'i loodavad UAVd, nüüd peame arvutama, mitu, kuhu, kuidas, kui suurele alale, miks vaja. Kuhu luua hooldusalad, jälgimisseadmed, erinevad ajapiirangud masinate kasutamiseks jne. Ühesõnaga tööd jagub, kuhjaga. Võtan seda kõike rahulikult, püüan koormusega hakkama saada, aga ütlen endale, et ükskõik kuidas läheb, midagi hullu ju ei ole. Pigem üritan sellest kõigest midagi õppida ja areneda ja tegelikult on lahedad värgid :) Väga segane tekst, aga tahan lihtsalt ise rohkem areneda kui hinnetega midagi saavutada. 

Viimase aerodünaamika praktikumi veetsime tuuletunnelis mõõtmisi ja arvutusi tehes. Umbes veoauto suurune masin kõrvalhoones, max kiirus on 30 m/s. Mõõtsime tõstejõu ja takistuse koefitsente erinevate kohtumisnurkade korral Prantsuse sõjalennuki maketi Brequet 1050 jaoks.  

Meie tunneli sarnane skeem

Vaatamata kiirele tempole on väljaspool kooli endiselt tore. Mingeid reise ei ole ette võtnud ja kahjuks ei näe midagi suurt tulemas ka enne 20. detsembrit, kui kaheks nädalaks teie juuurde TULEN!! Siiski, siiski eelmisel laupäeval läksid Ligue 1's vastamisi FC Toulouse ja Korsika jalgpalliklubi AC Ajaccio. Kuna tegemist ei olnud just championsleague' mänguga, siis tudengiorganisatsiooni kaudu sai tasuta pileteid. Nii kogunes meid lõpuks umbes 30, kes kõik koos staadionile liikusime. Eriti vahva oli apéro enne ja pärast mängu, nö avatud baar staadioni üleval saalis. Seal sai ka fotomeenutusi teha :D 

Oma ENAC / INSA tiimiga sujub ka jalka päris hästi, iga neljapäev on matš, 2 x 25 minutit, väljakul 6 +1 mängijat. Esimene kord olin 40 minutit platsil, teine kord lõpuni, skoorid vastavalt 6:0 ja 4:0 meile, aga peab mainima, et tiimid on väga nõrgad, ja kuna väljak tõesti on vaid pool õigest suurusest, siis mingit võrdlusmomenti Faunaga isegi ei teki. Aga väljak on 20 minuti kaugusel Loode- Toulouse's, lennujaama lähedal - VÄGA HEA VAADE! :)     Jalkasärgi tellisin ka ära, oma nime ja numbriga 8 :) 
 

Sellega saab Teelele külla! :)

Poolaeg: vasakus servas kummardamas

Kui sama teemaga jätkata, siis reede oli Eestile hea päev Aserbaidžaani alistamiseks, Prantsusmaa- Ukraina matši vaatasin kursakatega pubis. Igal pool, kuhu sisse astusime, valitses liiga pingeline õhkkond, lõpuks läksime ringiga tagasi vana café popi juurde, et seal nende õnnetut saatust jälgida. 2:0 kaotus pani enamikku inimesi peadest haarama ja teisipäevasele imele lootma, eks näis ! ;) 

Kõige tähtsam uudis:  Ootan teie kõnesid:  +33 06 38 77 88 60 või vähemalt SÕNUMEID :)

*Ankara ACC cleares THY3044 to EGLL

... execute SID NESIL 1B route UN135, initially climb to 11 000 feet, squawk A1704. After departure contact approach 121,1. 

Jaaaa, ma olen koolis ka käinud! Ja seda nautinud! Vähemalt simukat, kes siis seda ei naudiks. Igal neljapäeval enne tundi on kõhus veider tunne. Esiteks olen pseudopiloot. "Runway 36C, information copied". Easy as that. Eks mõnes situatsioonis peab ka pikemalt vastama, õige readback lennujuhile. Vahel ütlen TTM-i Tango Tango Mango-na, aga mis seal ikka. Palju parema kõlaga kui Tango Tango Mike minu arust. Pärast mitut pseudopiloodi mängu saan torni. Üldiselt, nagu olen juba öelnud, on kaks positsiooni - ground ja tower. Viimati oleme teinud aga nõndaviisi, et on ainult üks lennujuht, kes on mõlemal positsioonil, ja tegeleb 5 maanduva ja 5 õhku tõusva lennukiga. Ütleme nii, et puha pudru ja kapsad. Alguses. Mida tund edasi, seda paremaks läheb. Muidugiii. Ja ma olen nautinud igat tundi, mil saan olla tornis. Süda küll sees tambib, kuid see tunne... See on puhas nauding! Mäng saab nii kiiresti läbi, et ei märkagi. Tahaks veel ja veel. Kõrini juba nii lihtsalt ei saa. Ja strippe on mul juba nii võrratult palju. Tšekake seda!

Ja kuidas läks mul esimesel eksamil simukas? Megaaaalt, 94%! Viis meid on, ma olin paremuselt teine. Vupiiiiiiii, pole sõnu, pole sõnu!! Eksami käigus kutsusin kolm korda Lufthansat Turkish-ks, aga mis ma teha saan, et enne Lufthansa callsigni kuulnud polnud. Piloot pidevalt vastu: "No, we are Lufthansa, saying again, Lufthansa". Kolm on kohtu seadus ja pärast kolmandat tuli juba õige nimi küll. Anyways, super-super tunne!

Egemen kirjutas enda peopessa paar fraasi, mis tal meelde ei tahtnud jääda. Mis on selles peopesa-fraasis valesti: "Report living in control zone"? Kes mõistab, kes mitte ;)

Arles - Carcassonne and back to Toulouse!

Nii, kaua aega on möödas, aga kus ma pooleli jäingi.. Arles - Carcassonne and back to Toulouse!

Coté d'Azuri imehelesinine vesi ja muidugi hea koht planespottimiseks on Parc de la Colline du Chateau nimeline küngas rannikuääres

Kõigile midagi..

Kes veel kasvama peab? :)

 30. oktoobri üsna varahommikul sammusime järjekordselt Nizza Gare SNCF'i suunas (rongijaam), et selleks korraks Vahemere rannikuga hüvasti jätta ja vahepeatusega Marseille's siiski lõunaks Arles'i jõuda. 

Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh...

ARLES on 50 000 elanikuga linnake Lõuna-Prantsusmaal, eelkõige tuntud kui Vincent van Goghi elukoht 19. sajandi lõpus. Turismimagentiks saab veel nimetada Rooma asjast säilinud amfiteaterit ja areeni, mida ka praegu suviti ja pühadel kontserditeks ja härjavõitluseks kasutatakse. Areen valmis aastal 90 pKr ning pidi tollal mahutama 20 000 inimest - kaks Lilleküla staadioni täit rahvast!

Amfiteatri varemed

Terrasse du café le soir ehk "Kohvikuterass õhtul"

Üks on lihtsalt Van Gogh ja teine vähemalt sama andekas kui Van Gogh

Ehmatamisega sai väga palju nalja - ehamtasime ise ja saime ehmatatud.

Kakskümmend neli tundi Arles's ja kell näitas, et on aeg edasi liikuda. Jälle mööda rannikut kahe rongiga liikudes jõudsime aina kodule lähemale. Kell 17 olime Toulouse'st kõigest 100 km kaugusel Carcassonne's. Väike linn, kus peale lossi ei ole küll midagi erilist, kuid mida teavad kõik prantslased. Isegi mäletan, kuidas ajalooõpetaja mitu aastat tagasi sellest linnast kui imest rääkis.

Hotell/hostel Carcassonne's

Kaunis vaade

Oi näe,  Alonso ka siin!!!

Õhtusöök: ema proovis Cassoulet'd - tüüpiline Lõuna-Prantsusmaa pajaroog pardiliha ja aedviljadega

Pastis 51 - traditsiooniline aniisimaitseline jook

Vähemalt milline magustoit!

Reede pärastlõunal oli MEIE REIS jõudnud tagasi alguspunkti. Viimased poekülastused, viimased pildid, veel viimane kord tassida kohvreid üles mööda kitsaid hotellitreppe. Õhtune mõnus jalutuskäik Garonne ääres, natuke vihmasabinat ja kohvrite pakkimine Vana-Tallinnaga.  

Viska õlu üle Ülo õla

Nonii, pühapäevane pesu pestud, nüüd võib kirjutada. Vaheaeg läks kiiresti, kiiresti - liiga ruttu, nagu alati. Viimasel koolinädala neljapäeval jõudsid lõpuks ema, Pille ja Teija pärale, õnneks ilma igasuguste viperusteta. Reedene päev oli mõeldud Toulouse'i uudistamiseks, esialgu omapäi ja lõuna paiku sain nendega liituda.

Kaubamaja katusel

Café - Un bout du monde:  Škõll!

Laupäeva hommikuks olid juba uued plaanid, üsna varajase rongiga sõitsime Cote d'Azuri ja Nizza poole. Õhtupoolikul kohale jõudes leidsime eest tõelise suveilma ja ehmatasime esialgu ära, sest meie kohvrid olid enamjaolt sügiseselt pakitud. Õhk oli küll soe, aga paar vihmapiiska andsid siiski juba suvelõpust märku, nii et meie neli prantsuse rivieras veedetud päeva möödusid lõbusalt.

No kus me nüüd oleme??

Massena väljak

Monaco Vürstiriik on Nizzast kõigest 20 minuti rongisõidu kaugusel, niisiis, kui juba, siis juba! Pühapäeva veetsime selle 1,9 km2 pindalaga riigi tänavatel jalutades. Printsipalee, sadam ja Monte Carlo kasiino on tuntumad paigad. Kaotasin ome esimesed 5 eurot mänguautomaadile. Palee juures nägime vahtkonnavahetust, ümberringi palju turiste, marssis väravast välja 16 meest, tegid vajalikud rituaalid ja korras, midagi hoopis vabamat kui Rootsis. Põhimõtteliselt on riik nii väike, et kui palee juures künka peal seista, näeb kogu maad nii ühele kui teisele poole, kaasa arvatud AS Monaco kodustaadioni - Stade Louis II ja helipad'i, sest Monacosse lennuväli ei mahu (niisiis tulevad rikkad ja kuulsad Nizza lennujaama ja lendavad sealt kopteriga viimased 20 km.)

Girls just wanna have fun

Hellllllllllllloou

Kolmandal nö Nizza päeval sõitsime provintsirongiga pisikesse kohta Touet-sur-Var. Seal oli paar söögikohta, millest esmaspäeval oli avatud täpselt kaks, väike lasteaed, rongijaam, majad ja kirik mäe otsas. Lõbus seiklus mittemidagi-ütlevas-kohas. Kirik oli nii väike, et sel oli ukse küljes selline vajutatav haak ukse lukustamiseks ja kiri "Palun sulgeda pärast lahkumist." Mõned majavahed/tänavad sarnanevad rohkem keldriga. Väga omapärane ja huvitav koht. Pärastlõunaks olime juba tagasi mere ääres ja viimasel päeval jalutasime Nizzas ringi- risti ja rästi.

talvepuud...

kooki kah

Järgmises postituses teekond Nizza - Arles - Carcassonne - Toulouse .. ja neljast kolm lendavad tagasi Eesti poole!