*Ühe bussi juht suhtleb teisega. Uks-aken lahti. Maanteel.

Alustame algusest. Kui mäletaks, kus algus oli. Läksin kooli kella 9:30ks. Sel ajal algab inglise keel. See on küll kõige arenenumate inglise keel, aga ikkagi suhteliselt mõttetu. Kuigi õpetaja on ameeriklane. Muidu on tore, aga pole mitte mingit väljakutset minu jaoks. Loeng oli 11:30ni. Lennuki modelleerimine pidi hakkama kell 14. Ootan siis seda ja tegutsen sõpradega siin-seal kämpuses. Vinged inimesed olen leidnud, tõesti! Tõsine nende juures ei saaks kuidagi olla. Samasugused nagu mina (enamasti) - nägu alati naerul. Üks sõber ütles mulle: "You're overlaughing. If someone beat you, you would still be laughing. Or at least smiling." Nojaa. Aga mul on nendega lihtsalt nii tore, mis ma teha saan! Kell on saanud 14 ja läheme sõpradega erinevat teed. Teised õpilased loengus kohal, aga keda pole, on õppejõud. Kurjaa. Ja ma lootsin, et saan enda purilennuki seekord valmis. Kus siis seda.

Ootab valmimist ja tahab lennata!

Selline armsake ootab uksel.

 Ootasime tunnikese, ikka pole juhendajat. Rohkem loenguid reedeti pole, seega oleks saanud koju minna, aga mina olen hakanud natukene tublimaks ja käin nüüd jõusaalis. Kolmapäeviti ja reedeti. Süsteem on järgmine. Maksad 30 päeva eest 15 liiri. Selle eest saad käia 13x1,5 tundi jõusaalis. Eelnevalt peab aga vähemalt päev enne aja kinni panema. Jõuka on tipptasemel, kõike on ülearu ja uus. Seega kokku ootasin täna 6 tundi, et saaks füüsiliselt ka midagi teha ja ülearust energiat maandada. Aga pole hullu, sest enamasti on olemas toredad türklased, kes meeleldi mu aega täidavad. Või wifi.

Pärast jõukat läksin bussile, et tagasi linna saada. Kui tavaliselt on buss pungil täis, siis seekord oli vaid viis inimest. Eks kellaaja ja reede pärast. Buss oli juba maanteel, kui bussijuht küsis, kuhu keegi soovib. Kuidas ma seda tean? Lauses oli sees nerede ehk kuhu/kus ja sama situatsioon oli ka eelmisel nädalal. Küll palvetasin omaette, et seekord seda ei toimuks, aga kus siis seda. Eelmisel nädalal olid tuttavad ka bussis, seega aitasid mind. Seekord njetu. Ma ei osanud muidugi midagi sellele küsimusele vastata, sest jätkuvalt ei tea ma enda kodutänava või -piirkonna nime. Oleks vast viimane aeg selgeks õppida. Noh, mis seal ikka. Eks Esparki (kaubanduskeskus) juures ikka peatub, peamine koht ju. Ei ütle siis midagi. Kõrvale sõidab teine buss. Ühtlustavad enda kiirused, üks buss avab akna, teine avab ukse. Ja siis karjuvad üksteisele üht-teist. Ma ei tea, marsruuti ehk. Jätkame tavalisel moel, lihtsalt teise marsruudiga. Jah, bussijuht valib ise, kuhu sõita, sest siin ju graafikuid pole, seega pole ka tähtsust, kas keegi ootab bussi või mitte kohas, kuhu buss seekord ei jõua. Ehk oli piisavalt selge. Buss sõidab peatänavale ja ma lähen kindlas kohas maha, kust tean vähemalt koduteed. Ja muidugi, buss keerab nüüd praktiliselt minu kodutänavale. Oleksin türgi keelt osanud, oleksin saanud 10 mintsa tee asemel 30 sekundi tee koduni. Loo moraal - tuleb türgi keel selgeks õppida.