*Siidiparadiisis!

Esmaspäeval kasutasin vaba päeva mõistlikult - käisin Bursas. Kuuldavasti on see siidilinn. Otsustasime selle linnakese (suuruselt neljas linn Türgis) Güroliga üle kiigata. Ka tema polnud seal varem käinud, seega mõlemale põnev. Linn on asutatud 200 aastat ekr, seega vana. Vägagi. Ottomani ajastul oli ka mitmekümneid aastaid pealinnaks. Seega suure ajalooga ja tähtis linn.

Linn mõlemale võõras, seega ei oska kusagilt pihta hakata. Küsisime (see tähendab, Gürol küsis) bussijaamast juhiseid ja hinte. Võtsime bussi, mis soovitati. Muideks, Bursas on linnatranspordi kaardi nimi Bukart, Eskisehiris Eskart. Bussis küsis üks noormees (oleksin vandunud, et ta on põhikoolist; pärast tuli välja, et gümnaasiumi lõpuklassis) Gürolilt, kas tema on KA välismaalane. Ju siis minust oli lihtne aru saada, aga no Gürol. Ta ikka täitsa türklase välimusega minu arust. Küsisime igaks juhuks üle, kus peame maha minema, et jõuda kohta, kus on peamised vaatamisväärsused. Kohe kõik altid aitama, ka need, kes enne lihtsalt kõrval seisid. Abivalmid on nad küll kõik. Väljusime bussist, kuid ikka ei osanud kuhugi minna. Leppisime siis kokku olla lihtsalt spontaansed ja avastada tänavaid. Juhtusime bazaarile. Nii meeletult suur ja kui palju kaupa. Kõik on nii värviline ja kirev, kaupmehed hõiskavad ja meelitavad inimesi enda väikese poekese ees. Käisin ka Istanbulis bazaaril. Seal oli veel kirevam. Bazaaripildid sealt, sest paljud Bursa pildid kahjuks kadusid teadmatusse, seega Bursast palju pilte ei ole. Ühel päeval tuleb lihtsalt terve päev bazaari jaoks kinni panna ja šopata.

Isegi kaamera ei suuda värvide pärast fokusseerida.

Great Bazaar

Siidituru leidsime ka üles! Sain emalt ülesande osta midagi siidist. Lets start the mission! Poekesed olid koondunud ühte suurde hoonesse, mille keskel oli väljak teejoomiskohtade ja väikese mošeega. Kaupmehed jälle promomas ja enda poodi kutsumas. Kuna isegi ei teadnud, mida täpsemalt tahan, siis otsing kestis kaua. Kõige lihtsam oli valida sall, sest 99,9% kaubast olid sallid. Sain imeilusa türgi värvide siidsalli. 100% siid ning tehtud Bursas. Hinnasildil oli hinnaks 106 liiri, kaupmees ütles, et teeb mulle hea hinnaga - 85 liiri. Gürol seepeale, et teeks hoopis 80. Ja nii tegigi. Vupiii, 26 liiri võidetud, saan tagasi Eskisehiri ka sõita. Türklased on ikka õiged kaupmehed küll.

Siidile maalitud. Kui kaunis saab üks asi olla?!

Jalutasime ühest kohast teise, leidsime palju-palju väikeseid ja suuri mošeesid. Ühel tänaval küsis Gürol, kas sellel tänaval tulime bussilt maha. Eiiii tulnud. Susver küll, keegi on veel hullem orienteerumises kui mina. Ja ma olen tõesti kehvake, heal juhul tean, kus elan. Aiii, see ei tõotanud head. Võõras linn ja orienteerumine nullilähedane. Õnneks lõppes kõik hästi. Nähtud sai ka Great Mosque, mis on Bursa sümbol. Pilte kahjuks njetu, nagu ütlesin. Seest polnud sugugi nii värviline nagu Istanbuli mošeed. Eks oleneb, aga võrdlusmoment Eesti ja Vene kirikutel.

Bursas on kõige vanem osa eraldatud müüriga. Vana linnapiir või midagi taolist. Seal on palju-palju vanemat sorti elumaju ja mošeesid. Kõige erilisem oli aga Clock Tower.

Bursat külastadas on kohustuslik proovida iskenderit. Söök kebabist, meeletult hea! Parim, mida siin Türgis söönud olen. Viib keele alla. See on pärit Bursast, seetõttu ka kohustuslik. Oli seda väärt.

Totally Bursa - iskender ja Uludag limonaad

Türklased söövad kastaneid. Küpsetavad neid tänaval ja müüvad. Kõigile maitseb. Ma pole veel järgi proovinud, aga kindlasti proovin. Kuigi minu jaoks on kastan midagi sellist, mis vedeleb maas ja millega saab lutsu visata. Nojah. Igatahes, seal Bursas tehakse kastanist ka midagi magusat, muidugi suhkruga. Ostsin seda maiust kaasa, sest lihtsalt ei suutnud rohkem süüa. Siiamaani pole suutnud.

Enne õhtusele Eskisehiri bussile minekut sattusime peale rongkäigule. Tuleva iseseisvuspäeva auks. Ees kõnnivad linna tähtsad ninad, taga orkester ja koolilapsed. Kõik saavad rongkäiguga liituda ning soovi kõrval ka linnapea kõrval marssida. Lapsed kandsid tõrvikuid. Gürol ütles, et see tähendab pimedusest valgusesse tulekut. Jällegi Atatürkiga seotud. Kunagi tulevikus räägin, kui tähtis neile on Atatürk. Ka arusaadav.

Paar pilti ka värvikirevatest kioskitest, mida leidub igalpool. Need on tehtud bussijaamas.

Bursa on senikülastatutest mu lemmik linn. Meeldiv, armas ja hingele soe. Ei tea miks, kuid sellise mulje kallis Bursa jättis. Seega peab kindlasti seda veel külastama. Paljugi jäi ju nägemata, näiteks Uludag mägi!

*Eskisehir-Isparta-Eğirdir

Pooleli jäin Eskisehiri tagasijõudmise juures. Jõudsin öösel kell pool 4 tagasi ja mis mind ees ootas. Korteris pole vett. Siin on veekaardi süsteem. Kaardile tuleb panna raha peale ja teatud summa eest saad teatud koguse vett. Enne peab aga selle kaardi ühest masinast läbi tõmbama, mis on korteri ukse taga. Võtan pärast ärkamist Güroliga ühendust, et teada saada, kus see kaart on. Ma olin ju ainsana Eskisehiris. Fazli oli Gebzes ja Gürol Ispartas. Viimane siis ütleb, et oih, unustasin selle kaardi enda rahakotti. Pole korteris ju midagi ilma veeta teha, seega lähen vabanduste ja kutsumise peale Ispartasse külla. Eskisehiri bussijaamas ostsin hommikusöögi. Kuna suhtlen ikkagi veel inglise keeles, siis küsis poemüüja seepeale, kust ma pärit olen. Siuke vanem meesterahvas oli. Ütlesin, et Eestist. Vastuseks sain naerulagina ja hõiske, et me ju võitsime teid eelmine nädal jalgpallis. Thank you, Estonian footballers -_-. Nüüd on türklaste esimene reaktsioon selline, kui ütlen enda päritolu.

Ispartasse jõudmine võttis 5 tundi. See linnake on lõunapool, Antalyast nii umbes 1,5 tundi sõitu mandri poole. Selle linna teiseks nimeks on City of Roses. Seda oli ka kohe näha - esimene asi, mis linna sisenedes näed, on suur roosiskulptuur ning neid leidub iga nurga taga. Polegi meeles, mis rahvus (bulgaarlased või rumeenlased) aastasadu tagasi sinna roosikultuuri tõi. Roosiõitest tehakse moosi neid suhkruvees keetes või midagi taolist. Järgi proovitud. Maitse on suht selline... roosine. Väärt proovimist, kuid mitte minu jaoks. Samuti sain proovida roosimaitselist lokumit. Lokum on üks traditsioonilisemaid ja kuulsamaid Türgi maiustusi. Guugeldage, aga toon seda kindlasti Eestisse ka. Roosinimelised kohvikud, restoranid, pubid, klubid. No kõik. Palju roosiparfümeeriat ja -kehahooldusvahendeid.

Majutus oli Güroli kodus. Vanemad võtsid kohe nii soojalt vastu. Tõesti toredad olid. Aga kahjuks ingliskeelt ei oska, seega pidi Gürol tõlkijaks olema. Isa nimi oli Alaaddin, väga vahva mu meelest :). Pärast väikest jutustamist ja baklava söömist (kohustuslik toit bayrami ajal) läksime allkorrusele Güroli vanaisa juurde õhtustama. Terve kortermaja oli nagu nende suguvõsa päralt - siin elab mu onu, siin tädi, siin vanaisa jne. Hea külas käia, eriti bayrami ajal, mil on traditsiooniks külastada kõiki sugulasi. Lihtsalt tass kohvi ja tükk baklavat 10 minuti jooksul ja jube minek järgmiste sugulaste juurde. Ja nii ongi, pärast räägin kogemusest. Jõudsime lõpuks vanaisa ukse taha, onu tegi ukse lahti. Natuke üllatunud näoga oli. Pärast sain teada, et esmapilgul olin nende jaoks sarnane nende tädile (kelle tädi, kelle õde muidugi). Polegi need eestlased nii erinevad türklastest. Tegelikult oli asi juustes ja soengus ;). Nii kümnekesi sõime traditsioonilist bayrami toitu - ahjuvormis oli küpsetatud veiseliha ja sai koos vedelikuga. Äääh, mitte midagi meeletult head. Terve laud oli traditsioonilist toitu täis, aga kus mul siis need kõik meelde jäid. Magustoiduks muidugi baklava. Laua taga jutt käib koguaeg, aga kus siis mina midagi türgi keelest aru saan. Vahel oli vaid kuulda sõna "Estonya", kõrvad läksid selle peale kikki ja taaskordne naerulagin türklaste poolt.

Saage tuttavaks - Gürol. "Put on your slippers, it's cold on the balcony!"

Õhtul läksime Güroliga linna peale. Keskus sai kiiresti läbi jalutatud, tõesti midagi väga erilist pole. Selline väike armas linn 200 000 inimesega. Pubis jõime taas teed oi kui palju ja ajasime juttu ispartalastega. Tagasi korterisse minnes jooksime politseinike otsa. Küsisid isikut tõendavat dokumenti. Hea, et mul pass kaasas oli, ID ei ole siin ju piisav. Õnneks oli Gürol kaasas, kes vastas nende küsimustele, mis nad minu kohta küsisid. Ja neid küsimusi oli palju. Küsisin Güroli käest, miks sellist asja tehakse. Ta ei osanudki sellele õieti vastata, äkki otsivad lihtsalt kedagi taga. Üksi ma küll sellises olukorras vist hakkama ei saaks :S. 

Neljapäev oli jube vihmane, tänavatel oli sõna otseses mõttes jõgi. Voolas vulinal. Seega välja minna ei saa. Suht tegevusetu. Agaaaaa õhtul käisime Güroli sugulase esimesel pulmatseremoonial. Neil on siin kaks tseremooniat. Esimene on vabam, täis tantsu, teine nagu pulmatseremoonia ikka. Kindlasti ka omade iseärasustega. Türklaste tants ei ole selline nagu eestlastel. Esiteks ei pea nad tantsimiseks purjus olema, teiseks nad tantsivad aeglaselt, üksinda ja vaid natuke käsi-jalgu liigutades. Riided on pidulikumat sorti, ainult pruudil on tähendusrikas ja traditsiooniline kleit seljas. Kõige tähtsam osa esimesel tseremoonial on henna tegemine. Pruut ja peigmees istuvad keset saali, nende ümber tantsitakse koos küünaldega ja lauluga. Siis tehakse neile henna - peapesale pannakse henna plöksi ja hoitakse seda vähemalt kümme minutit peal, siis pestakse. Sellel pidi olema eriline tähtsus türklaste jaoks. 

Hiljem anti võimalus ka teistel järgi proovida enda peopesal, aga ainult naisterahvastel. Nii see lihtsalt on. Muidugi proovisin ka, ikka veel on peopesal plekk. Üks ütles, et südame kujuga. See peaks ju hea olema! Kingitusteks sai mitmeid väikeseid pakke - söömiseks kotikeses seemneid, pähkleid ja päevalilleseemneid (mida türklased armastavad näksida), mingi mündi, mis pidi pruutpaarile õnnistust tooma, salli mälestuseks ja henna, et saaks ka kodus järgi proovida. 

Me Güroliga lahkusime peolt varem, sest peamine osa oli läbi ja midagi põnevat ei tundunud tulevat. Aga väljas kallas nagu oavarrest. Sekundiga läbimärjad. Pubisse sooja teed jooma ja end ülessoojendama! Türklased on huvitavad. Nemad joovad pubides teed ja teevad ise muusikat. Üks mängis mingit flööditaolist asja, aga mida on mängida tunduvalt keerulisem, ja teine mängis kitarri. Gürol haaras vaba trummi. Vahepeal üks laulab, vahepeal laulavad kõik. Mina naudin teed ja muusikat, ise läbimärg. See ei ole esimene kord, kui ma midagi sellist näen. Türklased ongi vabad laulma ja muusikat tegema. Meeletult vinge!

Reedel käisime Güroli perega veel ühtede sugulaste juures. Nende korteriaknast oli näha kõrgeid mägesid. Näitasid, et mägedes sajab praegu lund. Oli vist tõesti nii. Seal pidi olema suur suusakuurort, mis juba varsti-varsti avatakse. Ja külaskäik oligi nii nagu rääkisin - kohv ja baklava, 10 minutit ja minek. Käisime mitmete sugulaste juures niiiviisi. Ütlesin, et eestlased on tavaliselt üksteisel külas mitmeid tunde. Ei, neil ei ole selleks aega. Muidu ei jõua kõiki sugulasi külastada. Nüüd neil siis ei ole aega. Seekord arusaadav. Pärast läksime Eğirdirisse. Seal on üks järv, mida kutsutakse seitsme värvi järveks. No, ma nägin heal juhul kahte. Koht oli ilus ikkagi. Järv on väga suur, millesse ulatub poolsaar. Mõnus koht sooja ilmaga, meil aga oli ilm tuuline ja pilvine. Taaskord tegime pika teepausi, enamasti türgi keele, vahel ingliskeel ja vahel isegi eesti keelt. Türklased ju tahavad ka mõnda võõrkeelt teada, ma olen valmis õpetama!

Õhtul veetsime taas aega pere ja sugulastega. Nii kümnekesi. Küsiti, kas ma mäletan ka nende nimesid. Eeeee, Alaaddin. Ja kõik. Hakkasid siis jälle end mulle tutvustama. Andke andeks, aga mul lihtsalt ei jää need keerulised türgi nimed meelde, kui ma ei saa neid kuidagi seostada. Neil polnud õnneks sellest midagi, lihtsalt väike muie tuli näole. Paar sugulast elavad ka Eskisehiris, vanemapoolne abielupaar. Toredad ja sõbralikud nagu nad kõik minu vastu alati on, kutsusid külla. Tule ikka kindlasti külla, oled rohkem kui oodatud. Harjumatult külalislahked minu jaoks. Aga see on hea, tõesti on. Üks neiu, kes tantsib türgi rahvatantsu, tahtis näha ka meie rahvatantsu. Rohkem kui meeleldi näitan! Neile meeldisid meie tantsupeol tehtavad mustrid. Vinge on see tõesti. Ise vaatan kananahk ihul, sest niiiiiiii väga tahaks ka ise tantsida ja tantsupeole minna. Aga tuleva suve tantsupidu peab kahjuks vahele jääma... Südamest kahju. See-eest tantsin järgmine tantsupidu mitme peo eest! 

Õhtul pidin juba Güroli sõbra autoga Eskisehiri tagasi suunduma, sest bayrami tõttu ei olnud ühtegi vaba piletit laupäevaks/pühapäevaks. Oleks tahtnud küll hiljem minna, oleks saanud Türgi pulma minna. Kahjuks polnud võimalik. Güroli kolm sõpra muidugi taaskordselt väga sõbralikud. Tahtsin küpsist autosse osta, pikk tee ju ees. Eiei, sina oled meie külaline, meie ostame. Päris hääää. Tegime ühes tanklas peatuse. Meie juurde tuli kurbade silmadega kutsu. Siin on üldse palju-palju kodutuid kasse ja koeri. Kahju on neist. Läksin siis tanklasse ja vaatasin, kas on ka midagi sellist, mis kutsule kõlbaks. Küpsist vist pole kõige parem anda. Leidsin keeksi. Küll kutsa oli õnnelik selle peale! Ja alandlik. Aaa jaa, poisid panid tripi muusika käima. Esimeseks on neil alati minge kindel laul. Ma kahjuks ei tea selle nime, igatahes on see ülemaailmselt teada. Haha, ja nad hakkasid tantsima selle saatel! Kõik, ka juht ning liigutused on samad ka veel. Isver-susver, millised naerukrambid sealt sain. Terve auto rappus. Oi neid türklasi. Üldiselt kuulavad nad siiski türgikeelseid laule, millest mina tuhkagi aru ei saa. Jõudsin nendega lõbusalt enda korteri ukse taha ja sain põhku pugeda. Uni kui magus.

Bayrami-jutud läbi, kindlasti jäi paljugi ütlemata, mis hetkel ununenud ning varsti mälus tärkab. Küll ma siis kirjutan. Jälle on mul neli vaba päeva, mis ootavad sisustamist. Nimelt on teisipäeval Türgi iseseisvuspäev ning seetõttu ka esmaspäev vaba. Küll ma olen lucky vahel!

Mis mul meelde tuli! Teate seda multikat "UP!" eksju. Güroli isa on täpselt selle vana mehe näoga, eriti kui naeratab! Niiiii vinge!!

*Gebze-Istanbul-Eskisehir

Niiniiiniii, hoidke piip ja prillid, siit tuleb pikk postitus. Lugemine omal vastutusel. Nagu eelnevalt mainisin, oli meil siin bayram. See on moslemite püha, mis kestab neli päeva. Kui mõni aasta juhtub, et kaks päeva neljast lähevad nädalavahetusele ja vabu päevi on vaid neli, siis see aasta mul vedas. Kõik neli päeva olid tööpäevadel ning kes viitsib üheks päevaks asutusi avada, seega tervelt üheksa päeva jutti vaba. MMmm, ka mul veab vahel. Lõbutsetud sai pea terve aeg, seega ei saa kurta.

Laupäeval vastu pühapäeva hakkasime Fazliga Istanbuli sõitma. Kohal olime kell 6 hommikul. Vahetasime suure bussi väiksema vastu ning hakkasime sõitma Gebze poole, kus elab Fazli õde koos perega. Poole maantee peal pidime millegipärast bussist maha minema. Mina olin magamisest unesegane, seega ei saanud millestki aru, miks, mis ja millega. Pärast unustasin küsida ka. Igatahes oleme siis suurel maanteel ja ootame. Kuulda on lähenevat bussi, millele peame minema. Kuidas kuulda? Nimelt väikesed n-ö erabussid (registreeritud FIEd vmt) signaalitavad, kui näevad kedagi tee ääres. Kui see keegi käega viipab ehk teeb selgeks, et tahab bussile saada, peatub buss. Muidu mitte. Selline kord on ka linnas, nii nende erabusside kui ka taksode puhul. Ja kordan, bussile minek on keset suurt maanteed. Seal ei ole peatust ega bussi"lohku". Ohutus ja reeglis siin riigis ei loe. Ainult vast lennunduses. Loodan südamest. Tahtsin sellest imeväikesest veidrast bussist, milliseid liigub Istanbulis ja selle läheduses väga palju, pilti ka teha, kuid ei jõudnud. Järgmine kord, sest tagasi lähen ma sinna kindlasti. Liiga palju jäi vaatamata. 

Kohale jõudnud, tervitasin viisakalt pererahvast, kuid läksin jalamaid magama, et päeval midagi korda suudaks saata. Päeval saime kokku Haliliga, kes elab ka Gebzes või seal lähedal. Segaseks jäi see asi. Käisime kolmekesi loomaias. Türgi loomaaed - check! Loomad on ikka toredad, aga oleme ausad, ikka samasugused, kuigi emakeel võib-olla teine. Siiiskii. Mingi erinevus - Türgi loomad nagu õiged Türgi kodanikud söövad simitit. Kui ahvidel on ees virn banaane ja virn simiteid, siis nad valivad viimase. Ausalt ka, ise nägin.

Simit on sõrmede ja vahel ka varvaste vahel

Ja mitte ainult ahvid ei söö simitit, peaaegu kõik. Arvatavasti isegi jänesed. Kes ei tea, mis simit on, see guugeldagu. Ega minagi ei teadnud seda enne siia tulekut, aga meeletult hea asi on. Ja seda müüakse iga nurga peal, sest see on nii.. noh türklaslik. Otsisime ka minu lemmikuid loomaaialoomi, aga ei leidnud. Nende nime ka ei tea. Shame on me. Kuigi igas loomaaias proovin tavaliselt nad üles leida. "Noh, sellised väikesed pruunid loomad, kes istuvad ja uudistavad kahe jala peal ja elavad maa all". Ehk tundis keegi ära. Jalutasime Marmara mere ääres ja nautisime päeva. Oleks tahtnud ujuma minna, aga näedsa, meri pidi olema nii reostatud, et kui sisse lähed, siis tuled lestadega tagasi. Paljud tehased lasevad enda jäätmed sinna nind inimesed seal ujumas ei käi. No, mulle tundus vesi ilus, aga mis seal ikka. Ei haisenud nagu ka. Õhtul jõime loendamatu arv klaase teed ühes ilusa vaatega kohas. Tore oli üle pika-pika aja taas Halili näha. Ta on siuke mõnus mõistlik-lõbus. Ja muidugi, õhtusöök-tee oli taaskordselt mulle free of charge. Harju või ära.

Sain häbeliku ka poosetama

Esmaspäeval hommikust süües (varem ja hiljem ka) miski pärast kõik põrnitsesid mind. Noo täielik puurimine. Lõpuks sain teada, miks. Mul pidid oleme nii heledad sinised silmad. Haha! Kui nad ainult näeksid neid õigeid sinisilmseid põhjamaalasi, siis ei peaks nad minu silmi enam üldse nii sinisteks. Siin on ju kõigil pruunid silmad. Nagu kutsud. Okei, see selleks. Käisime sel päeval Istanbulis. Teadsite, et selles linnas on 15 miljonit inimest! Maigaaden, mitu Eestit see on?? Pärast bussiga Istanbuli jõudmist läksime Euroopa poolele katamaraaniga. Istanbul asub ju Aasias ja Euroopas, kui ma seda enne pole maininud. Kaks silda on, mis kahte maailmajagu eraldavad. Sõidu peal nägime hiiglasliku Istanbuli ilu. Ka Maiden towerit, mis asub saarekesel keset väina (vististi) ja on Istanbuli üks sümbolitest.

Maiden tower ja kaugelt on näha silda, mis eraldab Aasiat Euroopast.

Nii. Kunagi kõndisime ka mingist sillast üle. Jubedalt kala järgi haises. Panin kiiresti üle. Tagasi enam ei läinud. Kunagi. Silla otsast leidsime aga toreda Emre, Fazli sõbra. Temagi liitus meiega. Läksime kuhugi torni juurde, jube turistikas. Seega ka pikk saba. Me küll aega sellel ei raisanud. Nime ka ei tea. Enamus kohtadel, sest mul on nimemälu halb, kui rääkida võõrnimedest. Pildi saate ikkagi.

Kurjad autod on siin ka, nagu ennegi maininud olen

Järgmine koht oli vist sultanipalee vmt. Kõik marmorist ja ilusaid värvilisi mustreid täis. Mmm, nägemismeelele paiii. 

Mingi ruum oli ka, mis on moslemite jaoks eriti püha. Isegi pildistamine oli ära keelatud. Väidetavalt on seal prohvetite isiklikud asjad ja peamehe habe. Nagu Kristuse veri on Vatikanis või midagi taolist. Käisin ka ära. Kes usub, et on tõelised, kes mitte.

Järgmiseks kohaks oli maa-alused vanaaegsed linna veetsisternid. Suur suurte sammastega ruum, milles oli ka natuke vett, kus elutsesid kalad ja salasoovidega mündid. Muidugi soovisin minagi midagi. 

Kohe tsisternide kõrval, küll aga maa peal, oli Hagia Sophia. Tean, et nägin seda kunagi puslelt, mida väiksena kokku panin. 1000 tükki oli, omajagu tahtmist oli ikka kokkupanemisel. Igatahes, nüüd nähtud see koht ka päriselt! Oli kuidagi võimsamana meeled tegelikult, aga mis seal ikka. Suureks olen kasvanud. Omakorda kohe selle kõrval oli Sinine mošee, kuhu sai ka sisse minna. Esimene mošeekülastus - check! Moslemid, kes palvetama lähevad, peavad enne teatud rituaalid läbima. Pesemine ja midagi taolist. Külalised pääsesid õnneks vaid jalanõude äravõtmise ja salli pähe panemisega. 

Hagia Sophia

Blue Mosque

Rituaalid

Emre piilub

Ma pean tõesti detaili- või mis iganes vaesemalt kirjutama, liiga pikaks läheb. Samal õhtul külastasime veel Taksimi ja Pierre Loti't. Arvasin, et Taksim on suurem, aga tutkit. Vähemalt külastatud. Pierre Loti on selline põnev ja suur mägi keset Istanbuli, kuhu saab köisraudtee abil ning üle surnuaia. Veider, et sellisesse kohta, kus on viimne puhkekoht, on tehtud mingi turistikas ja restoranid. Aga noh, mis seal ikka. Vaade oli tõesti vapustav!

Ägedad trepid leidsime ka üles

Ööbisime Emre sõprade juures lähedal keskusele. Järgmisel päeval külastasime järgmist mäge, mis oli keset linna ja vapustava vaatega. Muud erilist väga ei teinudki, sest nagu öeldud, siis bayrami pärast olid kõik kohad kinni. Seega saigi ainult vaateid nautida.

Istanbul peo peal. Vähemalt tükike sellest.

Aja täiteks sõitsime praamiga ja nautisime vaateid ka sealt. Muideks, nii metroo-, trammi-, linnaliinibussi- kui ka praamipilet on sama. Vahe on ainult transpordi kiiruses. Minu lemmikud - metroo ja praam.

Siin on sellised valmisreklaamid. See on veel suhteliselt tagasihoidlik teiste kõrval.

Sel päeval ehk teisipäeval tulin tagasi ka Eskisehiri. Mulle meeldib kaugliinibusside süsteem siin maal. Kui bussijaam on linnast väljas, siis korjatakse sind linnast üles praktiliselt sulle sobilikus kohas ja viiakse tasuta bussijaama. Ja sihtkohas viiakse samuti väikese bussiga sinna, kuhu soovid. 

Kuna aga juttu ja eriti pilte on juba liigagi palju, siis tükeldan kaheks postituseks selle tripi. Pilte aga peab ju palju panema, et te kõik ikka tahaksite mulle külla tulla!

La vie quotidienne

Esimene eksam läbitud - kas ja kui edukalt, see selgub hiljem. ;)

Reedel toimus kooli territooriumil suur pidu, oli palju üliõpilasi väljastpoolt ja sisenemisjärjekorras võis oodata 15 minutit. Seepärast kestis reede laupäeva hommikuni ja see tähendas et nädalavahetuse esimene päev möödus suures osas magades. Aga ei, mitte päris. Otsustasime Gunillaga linnas käia, meil oli mõlemal vaja rongijaamast piletid kätte saada ning mis võiks olla veel parem võimalus värskes õhus rattaga sõita, linna näha ja kanali ääres väike piknik pidada. 

Sügis Canal du Midi ääres

Laupäeva õhtuks lasin ühel poola tüdrukul end tantsukursustele meelitada. Nii me siis läksime, kaks tüdrukut ja kolm poissi algajatena tantsima. Alguses tundsin end täieliku puujalana, aga stiil ise - Lindy Hop - on väga lahe, hästi kaasakutsuv ja atmosfäär selles grupis on ka väga hea. Väike meie seltsimaja või klubi taoline koht, kus treener paneb muusika, näitab sammud ja siis on saalis umbes nelikümmend inimest, kes neid samme jäljendada üritavad.

Peale õppimise, trenni, igaesmaspäevase Café Populaire'i külastuse ja maailma parima kebabi söömise ei olegi sel nädalal miskit teinud. Ahjaa, täna sain lõpuks aega, et arsti juures käia, nüüd pean homme tervisetõendi üle andma, sest pärast vaheaega hakkavad matšid ja kui tahan osaleda, peavad paberid korras olema.

Imeline vaade - ilusa ilmaga igapäevane nähtus

Täna õhtul saabuvad kolm kauaoodatud külalist Eestist, juhuu!! Saame minu nädalase vaheaja ilusti sisustatud - pas de souci. Aga enne veel kui nende südaööl saabuvale lennule vastu lähen, tähistame ühe kursakaaslase sünnipäeva. Üks tüdruk pakkus välja, et oleks tore kõigi vananemise puhul midagi teha, kasvõi korra kuus koondada kõik ühe kuu lapsed ja koos istuda. Nii, et mina piirdun täna pizza-õhtuga ja teised liiguvad edasi downtowni. Homme hommikul veel viimane loeng enne nädalast puhkust, oehh, kannatame ära.. :))))

Kaidi on nii nunnu!!

Mis sa jamad, Teele!??  Ise oled nunnu!! :))))))))))

*Varemed ja valged basseinid

Taas on Türgi mind enda kütkeisse haaranud ja nädalakese tegevuses hoidnud. Nimelt oli meil vaheaeg ja seega ka võimalus maad avastada. Aga enne lubatud asi - Kuşadası. Teen lühidalt, sest detailid hakkavad tasapisi tuhmuma ja rääkida on palju uuest reisist :). Kuşadası asub Lääne-Türgis. Kes teab, siis Izmirist natuke lõunapoole ja muidugi Vahemere ääres. Hotell oli super, kohe rannas. Tasuta oli kasutada tenniseväljakud, minigolfiväljakud ja piiramatu alkohol. Kellele tekitas see viimane meeletult positiivseid emotsioone, kelle jättis suhteliselt ükskõikseks. 

Vaade aknast

Kahjuks aga ei vedanud ilmaga. Tuul oli suur ja külm, ranna ei kutsunud sugugi. Seetõttu jäid ära ka paljud plaanitud mängud ja aega tuli ise sobilikult täita. See polnud probleem, tegevust leidis seal suurel alal ja paljude erasmuslastega küllaldaselt. 

Hispaanlased Tomas, Adei ja Carlos

Ühel päeval külastasime lähedalasuvat Ephesust. Muidugi meeletult suur ja võimas koht, varemed siin ja seal. Elu esimene amfiteater oma silmadega nähtud. Aga kuna pole kunagi eriline varemete fänn olnud, lähen sellest kiiresti edasi. Ainult mõned pildid teile vaatamiseks. 

Kui Kuşadasıs olime piisavalt aega veetnud ja koolinädal hakkas lähenema, külastasime viimase kohana Pamukkalet. Vat see sai minu lemmikuks kohaks, vähemalt Türgis. Pamukkale on maailmapärandi koht, mis kujutab endast valgest kivist mäge, millel asuvad looduslikud basseinid. Need asuvad astangutel ja üle 10ne oli neid küll. Nende kõrvalt on võimalik kõndida allapoole. Sealgi voolab vesi, aga libe ei ole, kuigi ju arvaks. Üleval pool oli vesi meeletult soe, nagu kerisevesi. Allpool läks juba külmemaks. Õnneks vedas ka ilmaga. Päike paistis ja tunne oli soe. Oleks saanud ka nimetatud basseinidesse ujuma minna, aga aega anti liiga vähe ja seda ESNi tüüpide halva teavitustöö ja planeerimise pärast. Ujuda sellises imelises kohas. Vat see oleks eriline. 

Pamukkale oli viimane külastuskoht ning kindlasti väärt külastamist. Nüüd oli aeg tagasi Eskisehiri suunduda. Kohale jõudes, oi mis ime, väljas oli üks kraad sooja. Viljandis oli sellel ajal soojem. Ja mina arvasin, et ma tulen õpin soojal maal. Dooup. Õnneks see meeletult külm periood möödus kiiresti ning praegu on temperatuur õhtuti sama, mis Eestis. Päeval ikkagi enamasti soojem, nii 20 kraadi. Seega tuleb päeval ära toimetada, õhtuti välja väga ei tõmba.