Iga sammuga lähemale

..lähemale kõigele. Lähemale talvele - ilmad on päris tuuliseks ja külmaks läinud - ka siin saabus ootamatult sügis. Lähemale vaheajale, see tähendab ühtlasi ka lähemale eksamitele ja lähemale kogu esimese semestri lõpule. Semestri lõpp aga ei ole mingi oluline lõpp-punkt - nüüd pean praktikakoha otsima, et saaks kevadel siinmail edasi jätkata. Hoian otsingutega kursis!

                                                         *   *   *   *   *

Kohalik vanasõna ütleb, et nädal tuleb hea kui ta on hästi alanud. Seda motot järgides läksime esmaspäeva õhtul jällegi Café Pop'i - seal on iga-esmaspäevane traditsioon kolmteist õlut 13 euroga (isegi õlu maitset arvestades väga hea diil :D). Üldiselt on senini kujunenud, et suhtlen peamiselt kahe grupiga - enda kursakaaslastega (kõik väga erinevatest rahvustest, aga enamik on tulnud siia magistrikraadi tegema ehk kokku vähemalt kaheks aastaks) ja teiste erasmuslastega (nemad õpivad bakalaureuse kolmandal aastal, seega meil loenguid koos ei ole). Seekord läksime välja Erasmuse grupiga - hea muusika ja veel parema seltskonnaga jäime linna kuni 3ni. Suurt unerõõmu ma teistega võrreldes tunda ei saanud, sest esimene loeng algas juba kell 8 (aga õhtu oli seda väärt!). 

Teisipäeval pärast iganädalast poeskäiku ja enne trenni oli ideaalne aeg kolme-tunniseks uinakuks. Jalgpallis on meid viimasel ajal 25 kuni 30 olnud, poole väljaku ja ühe treeneri kohta on seda liiga palju. Võib-olla järgmine nädal olukord muutub, sest kõik peavad nüüd otsustama, kas tahavad litsentsi teha või mitte. Kahe nädala pärast algavad väiksed omavahelised matšid (üle ühe nädala) ning osalemiseks peab tegema nö spordiloa, mis annab õiguse osaleda kõigil spordialadel ja võistelda kooli eest. Litsents ise maksab 27 €, aga selle saamiseks peab läbima arstliku kontrolli, mis maksab peaaegu teist samapalju. Üldjuhul peaks see end ära tasuma, sest kehtivusaeg on üks aasta ning mõned soodustused on ka hinna sees. 

Kolmapäeval proovisin lõpuks ometi seinaronimist. Iga kord kui vanasti Faunaga TÜSKis jooksmas käisime, vaatasin neid alpinismihuvilisi ja mõtlesin, et kunagi proovin ka ja siin on Altissimo-Toulouse justkui ronijate paradiis. Simon ja Joris on alaga juba varem tegelenud, Domingo alustas eelmisel nädalal. Grupis peaks alati olema paarisarv liikmeid, nii et kui üks ronib, saab teine julgestada. Nii ma siis alustasin, Joris õpetas sõlmesid tegema, kuidas nööri/köit lukustada ja natukene tehnikat. Olgem ausad, tehnikast pole kuskil lõhnagi, üritasin end võimalikult vastu seina hoida - pidi lihtsam olema, ja niiviisi lae alla jõuda. Vähehaaval siis alustasingi ja mida kõrgemale liikuda, seda väärtuslikum tundub järgmine samm ülespoole. Läbisin erinevate raskusastmetega radu, enamik kandsid numbreid 3, 3+ või 4 ja 4+. Tase 5 jäi seekord veel liiga keeruliseks. Kõrgeim level peaks olema 8 või 9, aga kogu rõõm seisneb eneseületamises. Mõned pildid klubi kodulehelt. 

Alustasin lihtsama seinaga (pildil keskel), ülemine osa on vertikaalne ja alumine väikse nurga all ehk palju lihtsam ;)

Tarzanid ja Mowglid

Lisaks saab spordilitsentsiga sissepääsu ronimisklubisse korra nädalas tasuta. Kavatsen sinna kindlasti veel mõned korrad ära eksida, hea õnne korral isegi rohkem  ;)