*Püha müristus...

...kui kaua ma pole bloginud! Süümekad ajasid voodist välja (ok, voodis teki all olen ikkagi) ja suunasid mind blogger.com lehele. Andeksi-andeksi, aga mul on tõesti päris kiire olnud. Ja kui kiire pole olnud, siis olen olnud tegevuste pärast suht energiast tühjaks imetud. Mis ma siis pea pool kuud teinud olen? Käisin Türgimaad avastamas! Kooli sattusin ka vahest, see nädal veel eriti tublilt. Aga reis on ju põnevam :P Oli esimene Erasmuse trip. Kaks päeva ainult Anadolu ülikooli erasmuslased (reisijale sai umbes 80st 50 inimest ja ma olin viimane lucky one!) Ölüdenizis ja kolm päeva 250 erasmuslast Istanbulist, Ankarast ja mõnest kohast veel Kuşadasıs. Ausalt öeldes on sellest möödas juba paar head päeva, aga ma proovin midagi siiski edastada.

Ölüdenizi sõitsime nii 7 tundi. Kuna see oli öösõit, siis ümbrust väga ei näinud. Agaaaa kui ärkasin nii sõidu lõpus üles, siis ma nägin mägesid! Ja need ei ole lihtsalt 300 m mäed, vaid mitu head kilomeetrit kõrged, millele jäävad ka pilved alla. Oooh, super. Tahaks kohe mägironimist proovida. 

Kohe-kohe hotelli kõrval

Ja mida rohkem kaldapoole, seda mägisem on. Mägedel ja üldiselt on rohelisi puid ja põõsaid, alustaimestik praktiliselt puudub. Kui seda siiski on, siis pruun. Vähemalt enamasti on nii, rannikul seis natuke rohelisem. Jõudsime hotelli, mis oli rannast nii 6 km kaugusel. Eelneval ööl oli olnud torm (kes on üldmeteoroloogiat õppinud ja kuulas toredat onklit klassi ees, siis teab, et mägedes on tormid ja vihmasajud natuke rängemad) ja kõik toad olid üleujutatud. Jajah, täitsa vesi lainetas. Voodi ka märg. Ning nii tühistati ka meie esimene plaan - koobaste külastus. Koopad olid vett täis ja rohkem kui rinnuni. Nojaa, esimene plaan juba metsas omadega. Vihma hakkas ka taaskordselt sadama, äike ja puha. Vinge tegelt, mulle müristamine meeldib. Mäed olid ka kadunud ilmaolude tõttu. Aga lennukeid kuulsin pidevalt. Ja nägin! Lähedal oli vist aerodroom. Muuuaah kui tore. Õnneks lõunaks ilm paranes ja saime minna randa. Vahemeri on super! Vesi on kristallselge, sinine ja laineid kui palju. Rahulik vesi olekski liiga igav. Lained olid muidugi suured. Esimene laine viskas tugevalt üle pea. Küll aga ei saa randa Eesti omaga võrrelda. Siin on ju kivised rannad. Andke valu jalgadele. Sõna otseses mõttes. 

Tundub lähedal? Kus siis seda. Mitmeid kilomeetreid veel. Aga jõudsime kohale!

Anadolu erasmuslased

Rand, kus käisime, oli mägede vahel. Päikeseloojang oli meeletult kaunis, midagi rohkemat ei saagi enam looduselt tahta. Aga siis tuleb inimene appi! Mäetipust langesid langevarjurid. Ahh, kuidas oleks isegi tahtnud seal mägede ja mere kohal hõljuda. Fantast.

Näete-näete!? Langevarjurid!

On ju kivine

Päev otsa nautisime päikest, tuult, laineid, kive ja langevarjureid. Kui hotellist randa jalutasime, siis tagasi läksime bussiga. Kes siis jõuab mäest üles kõndida 6 kilomeetrit. Mitte erasmuslased ja kohe kindlasti mitte türklased. Õhtul saime väga head toitu meisterkoka poolt ja veetsime lihtsalt toredalt aega.

Kuna teavitustöö oli väga kesine, siis ükski päev me ei teadnud, mis kell peab järgmisel päeval valmis olema. Ja kust siis tuli eelmisel päeval meelde seda küsida. No way. Igatahes, järgmisel päeval läksime taas samasse randa ja seekord laevaga sõitma. Laev Pegas oli kahekorruseline, mahutas umbes 150 inimest. Sõitsime ühest sopist teise, lasime rannas ajul õigesse kohta tagasi liikuda, natuke merd nautida ja turistiobjekte nautida (Ölüdeniz ja Kuşadası on mõlemad turistikad). 

Üks soppidest/ randadest. Ja mina lebotasin seal võrkkiiges. Supeeeer.

Jälle need erasmuslased.

Siukeste laevadega sõitsimegi

Siis jälle merele ja uude randa. Laev kõikus ikka mõnuga, kõndida sõidu ajal väga ei saanud. Ja meie laeval oli waterslide! Päris tore sellega Vahemerre laskuda. Kui laevpuhkepausides randus ja mõned reisijad said randa minna, siis kaupmehed vallutasid laeva. Lihtsalt tulevad enda paadiga, haagivad selle suure laeva külge ja siis hõikavad ja viibutavad midagi. Kes pakkus süüa, kes lõbusõite banana-ga, kes wakeboardingut. Haaravad ka igast võimalustest kinni. Minu lemmik oli üks paar, kes tuli enda paatida meie juurde. Paadikeses oli naine, kes tegeles tainaga ja pliit. Tegid paadikeses pannkooke. How cool is that!? 

Mamma ja papa

Ilmaga meil vedas, kuuma oli rohkem kui küllaga. Ja mina kui blond ikka, kaotasin enda prillid laeva ära. Ehk jätsin märgi isegi Vahemerre. Nojaa, ühed on siis Vahemeres, teised kuskil Tartus. Ja kus ei ole ühtegi - Teele silmade ees. Eks peab siis ei tea mitmendad hankima. Merereis kestis nii umbes 8 tundi ja jäin sellega väga rahule, tõesti. Kuivõrd erinev on Türgi loodus Eesti omast. Ei oska sõnadesse panna. Tõeline nauding silmadele, hingele ja kehale. Õhtu möödus nii nagu õhtud ikka mööduvad. Järgmisel hommikul suundusime Kuşadasısse, aga sellest räägin ma vast homme, sest patt on teha ühte postitust nii pikaks.

Spioonpilt järgmisest postitusest

Nüüd aga väikesed ettevalmistused ja Eesti-Türgi jalgpallimatši vaatama!! Jaajaaa, kõik teavad, et ma ei huvitu jalkast. Agaaaaa, ma olen eestlane, kes on Türgis, seega see on must! Ma teen seda suurima heameelega, karjun-hõiskan nii, et naabrid tulevad uksele koputama. Muidugi võib ka väikeseks kakluseks minna minu ja Fazli vahel. Seega eks näeb, kas homme tuleb postitust või ei :P Okok, ei ole asi nii hull. Kuigi Türgi ja Eskisehiri jalkafännid on väga vägivaldsed. Seepärast ei lähegi ma kuhugi pubisse Eesti lipp käes. Good-bye my lover oleks siis. Ma nüüd lähen ja elan kallile Eestile kaasa Türgi teleka tagant Eesti lipp käes ning proovin esimest korda Türgi õlut! Esimest korda joon vist üldse õlut nii, et terve pudel on mulle. Ma ju ei joo õlut, rõve maitse. Eks pean siis selle maitse millegi muu söödava-joodavaga hävitama. Sobiiiib. 

Nelja jalaga mehed on ägedad

Eesti-Eesti, suru Türgi vastu muru!! (Midagi taolist?)