Pooleli jäin Eskisehiri tagasijõudmise juures. Jõudsin öösel kell pool 4 tagasi ja mis mind ees ootas. Korteris pole vett. Siin on veekaardi süsteem. Kaardile tuleb panna raha peale ja teatud summa eest saad teatud koguse vett. Enne peab aga selle kaardi ühest masinast läbi tõmbama, mis on korteri ukse taga. Võtan pärast ärkamist Güroliga ühendust, et teada saada, kus see kaart on. Ma olin ju ainsana Eskisehiris. Fazli oli Gebzes ja Gürol Ispartas. Viimane siis ütleb, et oih, unustasin selle kaardi enda rahakotti. Pole korteris ju midagi ilma veeta teha, seega lähen vabanduste ja kutsumise peale Ispartasse külla. Eskisehiri bussijaamas ostsin hommikusöögi. Kuna suhtlen ikkagi veel inglise keeles, siis küsis poemüüja seepeale, kust ma pärit olen. Siuke vanem meesterahvas oli. Ütlesin, et Eestist. Vastuseks sain naerulagina ja hõiske, et me ju võitsime teid eelmine nädal jalgpallis. Thank you, Estonian footballers -_-. Nüüd on türklaste esimene reaktsioon selline, kui ütlen enda päritolu.
Ispartasse jõudmine võttis 5 tundi. See linnake on lõunapool, Antalyast nii umbes 1,5 tundi sõitu mandri poole. Selle linna teiseks nimeks on City of Roses. Seda oli ka kohe näha - esimene asi, mis linna sisenedes näed, on suur roosiskulptuur ning neid leidub iga nurga taga. Polegi meeles, mis rahvus (bulgaarlased või rumeenlased) aastasadu tagasi sinna roosikultuuri tõi. Roosiõitest tehakse moosi neid suhkruvees keetes või midagi taolist. Järgi proovitud. Maitse on suht selline... roosine. Väärt proovimist, kuid mitte minu jaoks. Samuti sain proovida roosimaitselist lokumit. Lokum on üks traditsioonilisemaid ja kuulsamaid Türgi maiustusi. Guugeldage, aga toon seda kindlasti Eestisse ka. Roosinimelised kohvikud, restoranid, pubid, klubid. No kõik. Palju roosiparfümeeriat ja -kehahooldusvahendeid.
Majutus oli Güroli kodus. Vanemad võtsid kohe nii soojalt vastu. Tõesti toredad olid. Aga kahjuks ingliskeelt ei oska, seega pidi Gürol tõlkijaks olema. Isa nimi oli Alaaddin, väga vahva mu meelest :). Pärast väikest jutustamist ja baklava söömist (kohustuslik toit bayrami ajal) läksime allkorrusele Güroli vanaisa juurde õhtustama. Terve kortermaja oli nagu nende suguvõsa päralt - siin elab mu onu, siin tädi, siin vanaisa jne. Hea külas käia, eriti bayrami ajal, mil on traditsiooniks külastada kõiki sugulasi. Lihtsalt tass kohvi ja tükk baklavat 10 minuti jooksul ja jube minek järgmiste sugulaste juurde. Ja nii ongi, pärast räägin kogemusest. Jõudsime lõpuks vanaisa ukse taha, onu tegi ukse lahti. Natuke üllatunud näoga oli. Pärast sain teada, et esmapilgul olin nende jaoks sarnane nende tädile (kelle tädi, kelle õde muidugi). Polegi need eestlased nii erinevad türklastest. Tegelikult oli asi juustes ja soengus ;). Nii kümnekesi sõime traditsioonilist bayrami toitu - ahjuvormis oli küpsetatud veiseliha ja sai koos vedelikuga. Äääh, mitte midagi meeletult head. Terve laud oli traditsioonilist toitu täis, aga kus mul siis need kõik meelde jäid. Magustoiduks muidugi baklava. Laua taga jutt käib koguaeg, aga kus siis mina midagi türgi keelest aru saan. Vahel oli vaid kuulda sõna "Estonya", kõrvad läksid selle peale kikki ja taaskordne naerulagin türklaste poolt.
 |
| Saage tuttavaks - Gürol. "Put on your slippers, it's cold on the balcony!" |
Õhtul läksime Güroliga linna peale. Keskus sai kiiresti läbi jalutatud, tõesti midagi väga erilist pole. Selline väike armas linn 200 000 inimesega. Pubis jõime taas teed oi kui palju ja ajasime juttu ispartalastega. Tagasi korterisse minnes jooksime politseinike otsa. Küsisid isikut tõendavat dokumenti. Hea, et mul pass kaasas oli, ID ei ole siin ju piisav. Õnneks oli Gürol kaasas, kes vastas nende küsimustele, mis nad minu kohta küsisid. Ja neid küsimusi oli palju. Küsisin Güroli käest, miks sellist asja tehakse. Ta ei osanudki sellele õieti vastata, äkki otsivad lihtsalt kedagi taga. Üksi ma küll sellises olukorras vist hakkama ei saaks :S.
Neljapäev oli jube vihmane, tänavatel oli sõna otseses mõttes jõgi. Voolas vulinal. Seega välja minna ei saa. Suht tegevusetu. Agaaaaa õhtul käisime Güroli sugulase esimesel pulmatseremoonial. Neil on siin kaks tseremooniat. Esimene on vabam, täis tantsu, teine nagu pulmatseremoonia ikka. Kindlasti ka omade iseärasustega. Türklaste tants ei ole selline nagu eestlastel. Esiteks ei pea nad tantsimiseks purjus olema, teiseks nad tantsivad aeglaselt, üksinda ja vaid natuke käsi-jalgu liigutades. Riided on pidulikumat sorti, ainult pruudil on tähendusrikas ja traditsiooniline kleit seljas. Kõige tähtsam osa esimesel tseremoonial on henna tegemine. Pruut ja peigmees istuvad keset saali, nende ümber tantsitakse koos küünaldega ja lauluga. Siis tehakse neile henna - peapesale pannakse henna plöksi ja hoitakse seda vähemalt kümme minutit peal, siis pestakse. Sellel pidi olema eriline tähtsus türklaste jaoks.
Hiljem anti võimalus ka teistel järgi proovida enda peopesal, aga ainult naisterahvastel. Nii see lihtsalt on. Muidugi proovisin ka, ikka veel on peopesal plekk. Üks ütles, et südame kujuga. See peaks ju hea olema! Kingitusteks sai mitmeid väikeseid pakke - söömiseks kotikeses seemneid, pähkleid ja päevalilleseemneid (mida türklased armastavad näksida), mingi mündi, mis pidi pruutpaarile õnnistust tooma, salli mälestuseks ja henna, et saaks ka kodus järgi proovida.
Me Güroliga lahkusime peolt varem, sest peamine osa oli läbi ja midagi põnevat ei tundunud tulevat. Aga väljas kallas nagu oavarrest. Sekundiga läbimärjad. Pubisse sooja teed jooma ja end ülessoojendama! Türklased on huvitavad. Nemad joovad pubides teed ja teevad ise muusikat. Üks mängis mingit flööditaolist asja, aga mida on mängida tunduvalt keerulisem, ja teine mängis kitarri. Gürol haaras vaba trummi. Vahepeal üks laulab, vahepeal laulavad kõik. Mina naudin teed ja muusikat, ise läbimärg. See ei ole esimene kord, kui ma midagi sellist näen. Türklased ongi vabad laulma ja muusikat tegema. Meeletult vinge!
Reedel käisime Güroli perega veel ühtede sugulaste juures. Nende korteriaknast oli näha kõrgeid mägesid. Näitasid, et mägedes sajab praegu lund. Oli vist tõesti nii. Seal pidi olema suur suusakuurort, mis juba varsti-varsti avatakse. Ja külaskäik oligi nii nagu rääkisin - kohv ja baklava, 10 minutit ja minek. Käisime mitmete sugulaste juures niiiviisi. Ütlesin, et eestlased on tavaliselt üksteisel külas mitmeid tunde. Ei, neil ei ole selleks aega. Muidu ei jõua kõiki sugulasi külastada. Nüüd neil siis ei ole aega. Seekord arusaadav. Pärast läksime Eğirdirisse. Seal on üks järv, mida kutsutakse seitsme värvi järveks. No, ma nägin heal juhul kahte. Koht oli ilus ikkagi. Järv on väga suur, millesse ulatub poolsaar. Mõnus koht sooja ilmaga, meil aga oli ilm tuuline ja pilvine. Taaskord tegime pika teepausi, enamasti türgi keele, vahel ingliskeel ja vahel isegi eesti keelt. Türklased ju tahavad ka mõnda võõrkeelt teada, ma olen valmis õpetama!
Õhtul veetsime taas aega pere ja sugulastega. Nii kümnekesi. Küsiti, kas ma mäletan ka nende nimesid. Eeeee, Alaaddin. Ja kõik. Hakkasid siis jälle end mulle tutvustama. Andke andeks, aga mul lihtsalt ei jää need keerulised türgi nimed meelde, kui ma ei saa neid kuidagi seostada. Neil polnud õnneks sellest midagi, lihtsalt väike muie tuli näole. Paar sugulast elavad ka Eskisehiris, vanemapoolne abielupaar. Toredad ja sõbralikud nagu nad kõik minu vastu alati on, kutsusid külla. Tule ikka kindlasti külla, oled rohkem kui oodatud. Harjumatult külalislahked minu jaoks. Aga see on hea, tõesti on. Üks neiu, kes tantsib türgi rahvatantsu, tahtis näha ka meie rahvatantsu. Rohkem kui meeleldi näitan! Neile meeldisid meie tantsupeol tehtavad mustrid. Vinge on see tõesti. Ise vaatan kananahk ihul, sest niiiiiiii väga tahaks ka ise tantsida ja tantsupeole minna. Aga tuleva suve tantsupidu peab kahjuks vahele jääma... Südamest kahju. See-eest tantsin järgmine tantsupidu mitme peo eest!
Õhtul pidin juba Güroli sõbra autoga Eskisehiri tagasi suunduma, sest bayrami tõttu ei olnud ühtegi vaba piletit laupäevaks/pühapäevaks. Oleks tahtnud küll hiljem minna, oleks saanud Türgi pulma minna. Kahjuks polnud võimalik. Güroli kolm sõpra muidugi taaskordselt väga sõbralikud. Tahtsin küpsist autosse osta, pikk tee ju ees. Eiei, sina oled meie külaline, meie ostame. Päris hääää. Tegime ühes tanklas peatuse. Meie juurde tuli kurbade silmadega kutsu. Siin on üldse palju-palju kodutuid kasse ja koeri. Kahju on neist. Läksin siis tanklasse ja vaatasin, kas on ka midagi sellist, mis kutsule kõlbaks. Küpsist vist pole kõige parem anda. Leidsin keeksi. Küll kutsa oli õnnelik selle peale! Ja alandlik. Aaa jaa, poisid panid tripi muusika käima. Esimeseks on neil alati minge kindel laul. Ma kahjuks ei tea selle nime, igatahes on see ülemaailmselt teada. Haha, ja nad hakkasid tantsima selle saatel! Kõik, ka juht ning liigutused on samad ka veel. Isver-susver, millised naerukrambid sealt sain. Terve auto rappus. Oi neid türklasi. Üldiselt kuulavad nad siiski türgikeelseid laule, millest mina tuhkagi aru ei saa. Jõudsin nendega lõbusalt enda korteri ukse taha ja sain põhku pugeda. Uni kui magus.
Bayrami-jutud läbi, kindlasti jäi paljugi ütlemata, mis hetkel ununenud ning varsti mälus tärkab. Küll ma siis kirjutan. Jälle on mul neli vaba päeva, mis ootavad sisustamist. Nimelt on teisipäeval Türgi iseseisvuspäev ning seetõttu ka esmaspäev vaba. Küll ma olen lucky vahel!
Mis mul meelde tuli! Teate seda multikat "UP!" eksju. Güroli isa on täpselt selle vana mehe näoga, eriti kui naeratab! Niiiii vinge!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar