*Siidiparadiisis!

Esmaspäeval kasutasin vaba päeva mõistlikult - käisin Bursas. Kuuldavasti on see siidilinn. Otsustasime selle linnakese (suuruselt neljas linn Türgis) Güroliga üle kiigata. Ka tema polnud seal varem käinud, seega mõlemale põnev. Linn on asutatud 200 aastat ekr, seega vana. Vägagi. Ottomani ajastul oli ka mitmekümneid aastaid pealinnaks. Seega suure ajalooga ja tähtis linn.

Linn mõlemale võõras, seega ei oska kusagilt pihta hakata. Küsisime (see tähendab, Gürol küsis) bussijaamast juhiseid ja hinte. Võtsime bussi, mis soovitati. Muideks, Bursas on linnatranspordi kaardi nimi Bukart, Eskisehiris Eskart. Bussis küsis üks noormees (oleksin vandunud, et ta on põhikoolist; pärast tuli välja, et gümnaasiumi lõpuklassis) Gürolilt, kas tema on KA välismaalane. Ju siis minust oli lihtne aru saada, aga no Gürol. Ta ikka täitsa türklase välimusega minu arust. Küsisime igaks juhuks üle, kus peame maha minema, et jõuda kohta, kus on peamised vaatamisväärsused. Kohe kõik altid aitama, ka need, kes enne lihtsalt kõrval seisid. Abivalmid on nad küll kõik. Väljusime bussist, kuid ikka ei osanud kuhugi minna. Leppisime siis kokku olla lihtsalt spontaansed ja avastada tänavaid. Juhtusime bazaarile. Nii meeletult suur ja kui palju kaupa. Kõik on nii värviline ja kirev, kaupmehed hõiskavad ja meelitavad inimesi enda väikese poekese ees. Käisin ka Istanbulis bazaaril. Seal oli veel kirevam. Bazaaripildid sealt, sest paljud Bursa pildid kahjuks kadusid teadmatusse, seega Bursast palju pilte ei ole. Ühel päeval tuleb lihtsalt terve päev bazaari jaoks kinni panna ja šopata.

Isegi kaamera ei suuda värvide pärast fokusseerida.

Great Bazaar

Siidituru leidsime ka üles! Sain emalt ülesande osta midagi siidist. Lets start the mission! Poekesed olid koondunud ühte suurde hoonesse, mille keskel oli väljak teejoomiskohtade ja väikese mošeega. Kaupmehed jälle promomas ja enda poodi kutsumas. Kuna isegi ei teadnud, mida täpsemalt tahan, siis otsing kestis kaua. Kõige lihtsam oli valida sall, sest 99,9% kaubast olid sallid. Sain imeilusa türgi värvide siidsalli. 100% siid ning tehtud Bursas. Hinnasildil oli hinnaks 106 liiri, kaupmees ütles, et teeb mulle hea hinnaga - 85 liiri. Gürol seepeale, et teeks hoopis 80. Ja nii tegigi. Vupiii, 26 liiri võidetud, saan tagasi Eskisehiri ka sõita. Türklased on ikka õiged kaupmehed küll.

Siidile maalitud. Kui kaunis saab üks asi olla?!

Jalutasime ühest kohast teise, leidsime palju-palju väikeseid ja suuri mošeesid. Ühel tänaval küsis Gürol, kas sellel tänaval tulime bussilt maha. Eiiii tulnud. Susver küll, keegi on veel hullem orienteerumises kui mina. Ja ma olen tõesti kehvake, heal juhul tean, kus elan. Aiii, see ei tõotanud head. Võõras linn ja orienteerumine nullilähedane. Õnneks lõppes kõik hästi. Nähtud sai ka Great Mosque, mis on Bursa sümbol. Pilte kahjuks njetu, nagu ütlesin. Seest polnud sugugi nii värviline nagu Istanbuli mošeed. Eks oleneb, aga võrdlusmoment Eesti ja Vene kirikutel.

Bursas on kõige vanem osa eraldatud müüriga. Vana linnapiir või midagi taolist. Seal on palju-palju vanemat sorti elumaju ja mošeesid. Kõige erilisem oli aga Clock Tower.

Bursat külastadas on kohustuslik proovida iskenderit. Söök kebabist, meeletult hea! Parim, mida siin Türgis söönud olen. Viib keele alla. See on pärit Bursast, seetõttu ka kohustuslik. Oli seda väärt.

Totally Bursa - iskender ja Uludag limonaad

Türklased söövad kastaneid. Küpsetavad neid tänaval ja müüvad. Kõigile maitseb. Ma pole veel järgi proovinud, aga kindlasti proovin. Kuigi minu jaoks on kastan midagi sellist, mis vedeleb maas ja millega saab lutsu visata. Nojah. Igatahes, seal Bursas tehakse kastanist ka midagi magusat, muidugi suhkruga. Ostsin seda maiust kaasa, sest lihtsalt ei suutnud rohkem süüa. Siiamaani pole suutnud.

Enne õhtusele Eskisehiri bussile minekut sattusime peale rongkäigule. Tuleva iseseisvuspäeva auks. Ees kõnnivad linna tähtsad ninad, taga orkester ja koolilapsed. Kõik saavad rongkäiguga liituda ning soovi kõrval ka linnapea kõrval marssida. Lapsed kandsid tõrvikuid. Gürol ütles, et see tähendab pimedusest valgusesse tulekut. Jällegi Atatürkiga seotud. Kunagi tulevikus räägin, kui tähtis neile on Atatürk. Ka arusaadav.

Paar pilti ka värvikirevatest kioskitest, mida leidub igalpool. Need on tehtud bussijaamas.

Bursa on senikülastatutest mu lemmik linn. Meeldiv, armas ja hingele soe. Ei tea miks, kuid sellise mulje kallis Bursa jättis. Seega peab kindlasti seda veel külastama. Paljugi jäi ju nägemata, näiteks Uludag mägi!