*Gebze-Istanbul-Eskisehir

Niiniiiniii, hoidke piip ja prillid, siit tuleb pikk postitus. Lugemine omal vastutusel. Nagu eelnevalt mainisin, oli meil siin bayram. See on moslemite püha, mis kestab neli päeva. Kui mõni aasta juhtub, et kaks päeva neljast lähevad nädalavahetusele ja vabu päevi on vaid neli, siis see aasta mul vedas. Kõik neli päeva olid tööpäevadel ning kes viitsib üheks päevaks asutusi avada, seega tervelt üheksa päeva jutti vaba. MMmm, ka mul veab vahel. Lõbutsetud sai pea terve aeg, seega ei saa kurta.

Laupäeval vastu pühapäeva hakkasime Fazliga Istanbuli sõitma. Kohal olime kell 6 hommikul. Vahetasime suure bussi väiksema vastu ning hakkasime sõitma Gebze poole, kus elab Fazli õde koos perega. Poole maantee peal pidime millegipärast bussist maha minema. Mina olin magamisest unesegane, seega ei saanud millestki aru, miks, mis ja millega. Pärast unustasin küsida ka. Igatahes oleme siis suurel maanteel ja ootame. Kuulda on lähenevat bussi, millele peame minema. Kuidas kuulda? Nimelt väikesed n-ö erabussid (registreeritud FIEd vmt) signaalitavad, kui näevad kedagi tee ääres. Kui see keegi käega viipab ehk teeb selgeks, et tahab bussile saada, peatub buss. Muidu mitte. Selline kord on ka linnas, nii nende erabusside kui ka taksode puhul. Ja kordan, bussile minek on keset suurt maanteed. Seal ei ole peatust ega bussi"lohku". Ohutus ja reeglis siin riigis ei loe. Ainult vast lennunduses. Loodan südamest. Tahtsin sellest imeväikesest veidrast bussist, milliseid liigub Istanbulis ja selle läheduses väga palju, pilti ka teha, kuid ei jõudnud. Järgmine kord, sest tagasi lähen ma sinna kindlasti. Liiga palju jäi vaatamata. 

Kohale jõudnud, tervitasin viisakalt pererahvast, kuid läksin jalamaid magama, et päeval midagi korda suudaks saata. Päeval saime kokku Haliliga, kes elab ka Gebzes või seal lähedal. Segaseks jäi see asi. Käisime kolmekesi loomaias. Türgi loomaaed - check! Loomad on ikka toredad, aga oleme ausad, ikka samasugused, kuigi emakeel võib-olla teine. Siiiskii. Mingi erinevus - Türgi loomad nagu õiged Türgi kodanikud söövad simitit. Kui ahvidel on ees virn banaane ja virn simiteid, siis nad valivad viimase. Ausalt ka, ise nägin.

Simit on sõrmede ja vahel ka varvaste vahel

Ja mitte ainult ahvid ei söö simitit, peaaegu kõik. Arvatavasti isegi jänesed. Kes ei tea, mis simit on, see guugeldagu. Ega minagi ei teadnud seda enne siia tulekut, aga meeletult hea asi on. Ja seda müüakse iga nurga peal, sest see on nii.. noh türklaslik. Otsisime ka minu lemmikuid loomaaialoomi, aga ei leidnud. Nende nime ka ei tea. Shame on me. Kuigi igas loomaaias proovin tavaliselt nad üles leida. "Noh, sellised väikesed pruunid loomad, kes istuvad ja uudistavad kahe jala peal ja elavad maa all". Ehk tundis keegi ära. Jalutasime Marmara mere ääres ja nautisime päeva. Oleks tahtnud ujuma minna, aga näedsa, meri pidi olema nii reostatud, et kui sisse lähed, siis tuled lestadega tagasi. Paljud tehased lasevad enda jäätmed sinna nind inimesed seal ujumas ei käi. No, mulle tundus vesi ilus, aga mis seal ikka. Ei haisenud nagu ka. Õhtul jõime loendamatu arv klaase teed ühes ilusa vaatega kohas. Tore oli üle pika-pika aja taas Halili näha. Ta on siuke mõnus mõistlik-lõbus. Ja muidugi, õhtusöök-tee oli taaskordselt mulle free of charge. Harju või ära.

Sain häbeliku ka poosetama

Esmaspäeval hommikust süües (varem ja hiljem ka) miski pärast kõik põrnitsesid mind. Noo täielik puurimine. Lõpuks sain teada, miks. Mul pidid oleme nii heledad sinised silmad. Haha! Kui nad ainult näeksid neid õigeid sinisilmseid põhjamaalasi, siis ei peaks nad minu silmi enam üldse nii sinisteks. Siin on ju kõigil pruunid silmad. Nagu kutsud. Okei, see selleks. Käisime sel päeval Istanbulis. Teadsite, et selles linnas on 15 miljonit inimest! Maigaaden, mitu Eestit see on?? Pärast bussiga Istanbuli jõudmist läksime Euroopa poolele katamaraaniga. Istanbul asub ju Aasias ja Euroopas, kui ma seda enne pole maininud. Kaks silda on, mis kahte maailmajagu eraldavad. Sõidu peal nägime hiiglasliku Istanbuli ilu. Ka Maiden towerit, mis asub saarekesel keset väina (vististi) ja on Istanbuli üks sümbolitest.

Maiden tower ja kaugelt on näha silda, mis eraldab Aasiat Euroopast.

Nii. Kunagi kõndisime ka mingist sillast üle. Jubedalt kala järgi haises. Panin kiiresti üle. Tagasi enam ei läinud. Kunagi. Silla otsast leidsime aga toreda Emre, Fazli sõbra. Temagi liitus meiega. Läksime kuhugi torni juurde, jube turistikas. Seega ka pikk saba. Me küll aega sellel ei raisanud. Nime ka ei tea. Enamus kohtadel, sest mul on nimemälu halb, kui rääkida võõrnimedest. Pildi saate ikkagi.

Kurjad autod on siin ka, nagu ennegi maininud olen

Järgmine koht oli vist sultanipalee vmt. Kõik marmorist ja ilusaid värvilisi mustreid täis. Mmm, nägemismeelele paiii. 

Mingi ruum oli ka, mis on moslemite jaoks eriti püha. Isegi pildistamine oli ära keelatud. Väidetavalt on seal prohvetite isiklikud asjad ja peamehe habe. Nagu Kristuse veri on Vatikanis või midagi taolist. Käisin ka ära. Kes usub, et on tõelised, kes mitte.

Järgmiseks kohaks oli maa-alused vanaaegsed linna veetsisternid. Suur suurte sammastega ruum, milles oli ka natuke vett, kus elutsesid kalad ja salasoovidega mündid. Muidugi soovisin minagi midagi. 

Kohe tsisternide kõrval, küll aga maa peal, oli Hagia Sophia. Tean, et nägin seda kunagi puslelt, mida väiksena kokku panin. 1000 tükki oli, omajagu tahtmist oli ikka kokkupanemisel. Igatahes, nüüd nähtud see koht ka päriselt! Oli kuidagi võimsamana meeled tegelikult, aga mis seal ikka. Suureks olen kasvanud. Omakorda kohe selle kõrval oli Sinine mošee, kuhu sai ka sisse minna. Esimene mošeekülastus - check! Moslemid, kes palvetama lähevad, peavad enne teatud rituaalid läbima. Pesemine ja midagi taolist. Külalised pääsesid õnneks vaid jalanõude äravõtmise ja salli pähe panemisega. 

Hagia Sophia

Blue Mosque

Rituaalid

Emre piilub

Ma pean tõesti detaili- või mis iganes vaesemalt kirjutama, liiga pikaks läheb. Samal õhtul külastasime veel Taksimi ja Pierre Loti't. Arvasin, et Taksim on suurem, aga tutkit. Vähemalt külastatud. Pierre Loti on selline põnev ja suur mägi keset Istanbuli, kuhu saab köisraudtee abil ning üle surnuaia. Veider, et sellisesse kohta, kus on viimne puhkekoht, on tehtud mingi turistikas ja restoranid. Aga noh, mis seal ikka. Vaade oli tõesti vapustav!

Ägedad trepid leidsime ka üles

Ööbisime Emre sõprade juures lähedal keskusele. Järgmisel päeval külastasime järgmist mäge, mis oli keset linna ja vapustava vaatega. Muud erilist väga ei teinudki, sest nagu öeldud, siis bayrami pärast olid kõik kohad kinni. Seega saigi ainult vaateid nautida.

Istanbul peo peal. Vähemalt tükike sellest.

Aja täiteks sõitsime praamiga ja nautisime vaateid ka sealt. Muideks, nii metroo-, trammi-, linnaliinibussi- kui ka praamipilet on sama. Vahe on ainult transpordi kiiruses. Minu lemmikud - metroo ja praam.

Siin on sellised valmisreklaamid. See on veel suhteliselt tagasihoidlik teiste kõrval.

Sel päeval ehk teisipäeval tulin tagasi ka Eskisehiri. Mulle meeldib kaugliinibusside süsteem siin maal. Kui bussijaam on linnast väljas, siis korjatakse sind linnast üles praktiliselt sulle sobilikus kohas ja viiakse tasuta bussijaama. Ja sihtkohas viiakse samuti väikese bussiga sinna, kuhu soovid. 

Kuna aga juttu ja eriti pilte on juba liigagi palju, siis tükeldan kaheks postituseks selle tripi. Pilte aga peab ju palju panema, et te kõik ikka tahaksite mulle külla tulla!