*Päikesekiired

Kõik ei oska türgi keelt, seega eilsest päevast ka eestikeelne kokkuvõte. Eile oli minu sünnipäeeeev!! Polegi enne olnud võõras keskkonnas sellel ajal, ilma lähedaste ja kauaaegsete sõpradeta. Aga polnudki nii hull kui kartsin, meeletult tore päev oli!

Äratus ei saanudki olla parem, kui võtta arvesse, et olen kaugel eemal. Fazli äratas mind uksele koputamisega üles ja ütles, et ukse taga ootab mind mees lilledega. Väikses segaduses, lähen ukse juurde ja uurin asja. Oligi mingi võõras mees meeletult suure lillekimbuga ukse taga ja nõudis allkirja. Eks kirjutasin siis unesegaselt paberile alla. Imeliselt armas äratus kaugelt kodumaalt!

Ta-ta-ta-ta-taaaa!

Ülejäänud hommik oli suhteliselt tavaline, sõime hommikust ja naljatasime poistega nagu igal hommikul. Siis suundusime Odunpazari, millest rääkisin ka mingis eelnavas blogis. Koht, kuhu tahtsin veel kindlasti minna uudistama. See on Eskisehiri vanim linnaosa, kus majad on värvikirevad ja noh, vanad.

Ühes kohas oli väike plats keset maju (esimesel pildil all paremal), kus üleval korrusel olid käsitöötooted ja pisikesed meisterdamistoad. Kohapeal tehti savist kaunistusi, kust ostsin endale sünnipäevakingituse - sinise sõrmuse, mis peaks peletama kurja. Eks seda näeb, kas on ikka selleks suuteline. Ühes ruumis "harrastati" kalligraafiat. Ääretult ilus. Arvatavasti ostan ma sealt teile, eestlastele suveniire. Käisime ka klaasimuuseumis, kus olid klaasist (you don't say) teosed. Vägagi kunstipärased ja ilusad, seega väärisid 1 liirist piletit (muideks, campusest saame eelregistreerimisega 1 liiri ehk 0,38€ eest korraliku lõuna). Türklaspoisid kinkisid mulle armsa lepatriinuga käevõru, millel oli ka Eskisehirile omane valge mustriga kivi. Aitäh! 

Edasi suundusime Sazovi parki, mis on meeletult suur ja ilus. Seal on üpris suur loss (mängu siiski, sisse ei saa), millel on palju torne. Kolm neist on Türgi kõige kuulsamate tornide minikoopiad. Päris põnev ju. 

Kas pole mitte kaunis?

Poisid tegid mulle pargis õhtusöögi välja, jutustamise üht-teist nagu ikka. Ühed õpivad eesti keelt, üks õpib türgi keelt. Siiski neil tuleb eesti keele õppimine tunduvalt paremini välja kui minul türgi keele. Ei oska selles keeles veel ühtegi lauset öelda, Fazli oskab see-eest juba mitut lauset: "Oled sina õnnelik?", "Mina olen õnnelik?", "Mina olen õnnetu", "Sina oled ilus". Ja peamised sõnad on ka selged - "mida" ja "tubli". Seega olen ma parem õpetamises kui õppimises. Kurja küll. Aga samas, eesti keelt tulebki rohkem hoida. ;) Vahel, kui türklaspoisid omavahel türgi keeles räägivad, hakkan mina eesti keeles rääkima. Ja nad on nii hämmeldunud, kui kiiresti räägivad eestlased. No muidugi, türklastel on ju aega küll, isegi aeglaselt rääkimiseks. Proovisin rääkida nii kiiresti eesti keeles, kui suudan. Nad peatasid mind kiiresti. "You're gonna blow up!"

Kunagi õhtul leidsime ka kodutee ja jätkasime siin sünnipäeva pidamist. Meiega liitusid ka kaks Türgi neidu, ühe nimi Deniz, teise nimi pole kahjuks taaskordselt meeles. Sain esimest korda proovida türgi torti. Päääris magus nagu kõik nende magustoidud ja pasta'd (koogid). Ja nemad said proovida Vana Tallinnat. Kõigile maitses - kellele shotina, kellele piima või ananassimahlaga. Tublid olete.

Räägime siin tihti eesti ja türgi köögi erinevustest. Nemad saavad tänu minule tihti naerukrampe, kuna türgi erilisi toite proovides ei mana ma ette just kõige ilusamat nägu ja ei tee just kõige kaunemaid hääli. Aga mida te loodate, kui joogid siin maal on soolased. Fazli ütles: "You should be from Sweeten." Just nii!

Aaa jaa, lõhkusin kogemata Halili päiksekad ära. My bad! Aga ehk nii ongi toredam?

*"Bu sefer de Leyla'ya Yazayım" ehk Fazli aitab blogida

Sabahın erken vaktinde kapının çalmasıyla alışık olmadığım bir şekilde uyanmış olmam ve ardından gelen kocaman çiçek aslında günün çok büyük bir sürprizi oldu. Benim bunca zaman aklımın ucundan bile geçmeyecek olan bir hediye, erken saatte ilk hediye olarak, doğum gününde Leyla'ya (Teele) gelmişti, çok çok uzaklardan. Kendisi kapıda çiçekleri karşılamak için yarım saat yatağından dışarı çıkmak istemese bile gidip zorla uyandırdım, her zamanki gibi :) Kahvaltı önceki suratında daha önce görmediğim kadar büyük bir ağız vardı :) Derler ya hani '' Ağzı kulaklarına varmak'' aynen öyleydi haliydi. Aslında birazdan kahvaltıda görecektik ki, çok da büyük bir sürpriz değilmiş aslında. Bana kalırsa karakterinde gizli olan '' Ne olursan ol, ancak benden uzak olma.'' düşüncesidir, heyecanını gizlemesine yardımcı olan en büyük şey. Sabret birazcık Taavi, Leyla yanımızda güvende, sana ulaşana kadar 9 ay boyunca gölgemiz altında sürekli güvende kalacak. Uyuşuk Leyla dünkü Blog'unu yazmamı istemişti ama ben ondan daha uyuşuk ve unutkan olduğum için yazamamıştım. Tekrardan hatırlattı ve son zamanlardaki en güzel günün özetini istedi benden. Ne yapayım kabul ettim tabi :) Küçük bir şehir gezisi sonrasında yediğimiz ''quite good'' Turkish Köfte'mizden sonrası tamamen düşüncelerin samimiyetle birleşmesi şeklinde devam ederek. Harika bir doğum günü kutlamasıyla son buldu. Aslında son 2 gündür sürekli aklımda olan şey, Leyla'nın doğum günü hediyesi, tam olarak burnumun dibinde duruyormuş da farkında değilmişim. ''Kısmet'' derler bizim oralarda, hoşuma giden şeyleri alıp alıp kenara koyma huyum tabi bir de onları sürekli olarak unutmam. Hediyesiz olarak eve döndüğümde hissettiğim üzüntü= 5 yaşındaki çocuğun en sevdiği oyuncağının elinden alınmasıyla eşdeğerdi sanki. Kutlama için etrafı toplarken bir anda gözlerimde yanan ışıklar hatırlattı ki, tatlı olan her şeyi seven birisiydi kendisi. Aklıma İzmir'den aldığım şarap ve yanına ekleyeceğim bir kaç çikolata geldi, ama en çok da o çok beğendiğim not defterini 2 yıl boyunca kullanmaya kıyamayıp, paketini bile açamadığım, sevinerek büyük bir zevkle tekrardan düzenleyip hediye haline getirdim sonunda. 

Umuyorum ki o da en az benim kadar mutlu olmuştur bugün. :)

Leyla :)

Seninle 9 ay boyunca nasıl aynı evde kalacağım bilmiyorum ama tahmin ediyorum ki, koca bir yılın sonunda Dünya'ya yeni gelmiş 2 bebek gibi hissedeceğiz.

Ne babaannen gibi sürekli seni sıkboğaz etmekten vazgeçerim ne de bütün gün seninle didişmekten.

Bir sonrası Blog yazını Estonyaca olarak verebilirim ancak bana bir kaç ay daha ver ki biraz öğreneyim. :)

*I'm not ready yet!

Mul oli esimene simukatund!! Emotsioonid möllasid, natuke on vaibunud. Hakkan siis algusest, see oli ju ikkagi esimene koolipäev, seega ka esimene päev, kui pidin mingiks kindlaks kellaajaks campusesse jõudma. Kuna simukas pidi hakkama kell 8, siis olin juba 7:10 bussipeatuses. Siin ju ei ole mingeid graafikuid. Bussid sõidavad, kuidas sõidavad. Bussijuhid teevad keset sõitu peatusi, et hankida teed, simit't või rääkida enda sõpradega. Seegi ei ole tavatu juhtum, kui sama number busse (minu puhul nr 4) tuleb 3 tükki üksteise järel. Üks on stoppama jäänud, teine sõidab liiga kiiresti, kolmas on arvatavasti ka stoppama jäänud. Liigagi palju. Ja bussi peale saamiseks peab kätt viibutama. 

Igatahes, olen siis eelnimetatud kellaajal peatuses ja ootan nr 4 bussi. Tuleb üks buss ja teine, aga nr 4 njetu. Kell juba 7:40 (campusesse sõidab umbes 15 minutit), bussi pole. Mõtlesin, et no 20 minuti pärast hakkab ju tund. Mis teha, mis teha! Ei taha esimene kord hiljaks ka jääda. Öeldi ju veel, et olen ainult instruktoriga kahekesi. Mitte mingil juhul ei tahaks hiljaks jääda. Järgnevalt käitun, nagu ei teaks türklasi üldse. No, natuke ikka tean, aga ei tahtnud seda vist see hetk tunnistada. Tellisin takso. See ka omamoodi tegu. Tänavale kõnnitee äärde on ilusti ritta istutatud puud. Puu või posti külge on kinnitatud pult, kus on üks nupp. Seda vajutades tuleb takso varsti sinna, kuhu on paigutatud pult. Hakkan ootama. Tuleb nr 4 buss! Kurja, sõidab mööda - juba pungil täis (kuid üldse mitte nii pungil, kui seda on tipptunnil Eestis linnaliinid. Türklased vajavad vist rohkem personal space'i). Varsti tuleb takso, nii 7:45. Jesss, saan õigeks ajaks kooli! Kohe, kui taksosse olin istunud, tuli ka nr 4 buss. Ja võttis inimesigi peale. No kurja, õige ajastus nagu alati. Jõudsin täpselt õigeks ajaks kooli, aga raha maksin 18 korda rohkem, kui seda oleks teinud bussiga tulles. Mida kõike ma olen valmis tegema õigeks ajaks kohale jõudmiseks ja simukaks...

Ootan ATC osakonna ukse taga. Uks alles lukus. Oootan ja ootan. Ikka veel. Siis tuleb lõpuks keegi ja teeb ukse lahti. Kell 8:30. Mõttetu ruttamine oli. Kuigi ma ju teadsin, et türklased on hilinejad. Blond nagu ma olen. Ega juuksevärvimine mõistusele kaasa ei aita. Lähen siis sisse ootama. Instruktorit näen alles kell 09:10. Oi, kas sa ei teadnudki, et tund hakkab kell 09:30. Eeee, ei teadnud jaa. Eelmisel päeval ütles koordinaator, et kell 8. Jeeeeeee, poolteist tundi und röövisid. Instruktor Gülseren ütleb, et lisaks minule on ka kaks türklast. See oli tõesti tore uudis. Hea, kui seltsi on. Gülseren andis mulle palju-palju pabereid, mille pean kõik läbi lugema ja pähe õppima. Pole ju teooriat üldse õppinud, teised on selle põhja juba alla saanud. Õppejõud tegi ka eraviisilise loengu mulle ja seletas pilootidega suhtlemise põhitõed ära, järk-järgult. Mida ütleb piloot, mida lennujuht. Kõik tundus lihtne, vajaks vaid kinnitust. Teised õpilased, üks poiss, teine tüdruk, pakkusid abi. Nagu türklased ikka - "If you need something, just call me. I'll give you my phone number." Hästi toredad on, taaskordselt.

Ja simukasse minek! Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna, kui saab minna esimest korda tornisimulaatorisse eesmärgiga juhtida lennuliiklust. Fantast! Hirmutav, tõesti on. Kuid täis ootusärevust. Oleme seal kolmekesi - kolm õpilast koos minuga ja kaks instruktorit. Teised õpilased lähevad kohe pulti ja hakkavad esimesi lende vastu võtma/ ära saatma. Üks instruktoritest seletab mulle, mis lennujaamaga tegu on (Antalya lennujaam), seletab strippide tööpõhimõtet jne. Ilmselgelt liiga palju informatsiooni ja kõike lihtsalt ei suuda vastu võtta. Teised samal ajal on puldis ja teevad tööd. Esimene mäng sai läbi ja kohe visati mind pulti. Appppi, ma ei ole ju selleks valmis! Ei saanud isegi kuulata, kuidas teised töötavad, sest siis rääkis instruktor minuga. Ja ainult üks mäng oli olnud. Ma ei suutnud seda uskuda, et nad nii kiiresti mind pulti viskavad. Muidugi ei visatud mind üksi liiklust reguleerima, instruktor oli abiks. Luges kõik laused ja sõnad ette, mina edastasin need pilootidele. Tundub nii meeletult raske, samas niiiii põnev. Tõesti tundub, et olen õiges kohas! Aaah, super. Näen vaeva ja küll tuleb superhästi välja! Pingutus, harjutus, harjutus, pingutus. Ma võiksin sellest meeletult kaua rääkida ja pidevalt "super" lausete vahele kirjutada, sest see tõesti oli super, aga praegu ei hakka ehk pikemalt sellest kirjutama. Kes infot ja muljeid soovib, küsige. Räägin meeleldi! Igatahes möödub see nädal simuka tunniks valmistumisele.

Õhtul oli esimene türgi keele tund. Teises campuses, tore õpetaja. Ütles, et tal on väga paljudest kohtadest õpilasi olnud, aga mitte kunagi Eestist. Nagu ka Laosest. Hea seos. Aga huvitus Eestist ja eesti keelest vägagi, sest (nagu varemgi kuskilt kuulsin) on türgi ja eesti keel mingisuguse sugulusega. See tundus olevat väga kasulik loeng, ehk saan isegi türgi keele selgeks. A1 tasemele vähemalt. Seegi midagi. Pärast loengut hakkasin campusest väljapääsu otsima. Eksisin ära. Teele ja orienteerumisvõime... Ei käi kokku. Vabanduseks - meeletult suur territoorium ja ma olin seal kõige kaugemas otsas.

Õhtul oli erasmuslaste Welcome Party, mis oli meeletult tore! Aga noh, pidudest ei maksa vist rääkida. Igatahes, koju sain juba kell 2 ja magada sain 5 tundi. Siis jälle kooli kella 9ks. Seekord ei kasutanudki taksot, sain bussile. Jeiiiii! Võtsin kõige arenenumate inglise keele (Cemi soovitusel), õpetajaks on ameeriklane, kes saabus Türki alles see nädal. Samuti on hästi tore ja tundub, et selles inglise keele tunnis saab ka midagi õppida. Kuigi, kui ülesandeid anti, siis mina sain kõige kiiremini valmis ja nagu ikka pidin ootama türklaste järgi. Mis seal ikka, siis saab õppejõuga muljetada. Tund lõppes varem, järgmiseni (Aircraft modeling vmt) oli aega 3 tundi. Läksin siis linna jalutama ja tulin pool tundi enne loengu algust tagasi. Käisin veel Cemi ja Gülsereni juurest läbi, ajasin natuke paberiasju ja siis põrksin kokku Fazliga. Aitas aega täita kuni tunni alguseni. Ootame-ootame, minu õppejõudu ei tule. Vaatame ÕIS-i, jeeee, tund jääb ära. No tore, oleks saanud juba mitu tundi kodus magada. 

Nii see eluke siin siis on. Täis esmakordseid tegevusi, abistajaid türklasi, omamoodi käitumist ja AEGA. (Sorri, pilte pole küll aega olnud teha, aga ega need tulemata jää)

*Kool oli täna?

Sain teada, et Anadolu Ülikooli sisestaadionil on tabloo, mis maksis 5 miljonit eurot. Jah, ühe tabloo eest. Arvan, et ELA-l ei ole mitme aasta peale ka nii suurt eelarvet. 

Seesamune tabloo.

Eile ehk esmaspäeval saingi esimest korda kokku teiste erasmuslastega, keda on näha ka pildil. Tutvusime mõlema campusega ja saime uusi tutvusi. 

Ei, see ei ole linn. See on campus.

Nimed enamasti meelde ei jää, ainult riigid, kust keegi pärit on. Seega tervitused on midagi sellist nagu "Hey, Spain", "Hey, Romania" jne. Eile tutvusin toreda kreeklasega, hispaanlasega, leedukatega ja kurdiga. Leidsin ka ühe endaga samast osakonnast. Jupikajeiii, polegi ainus lennukihuviline! Tänase pika linnaorienteerumise ajal sai muljeid jagatud veel mõningate hispaanlaste, rumeenlaste ja lätlasega. Erasmuslased jagati gruppideks ning ülesandeks oli leida kõik piltidel olevad kohad, mis olid etteantud mapis. Eskisehiri ilusamad, toredamad ja moodsaimad kohad. Nii ligi 15 tükki. Leitud said kõik, kas siis jalgade, trammi või takso abiga. Trammid on siin meeletult korralikud ja uued. Samasugused nagu Riias ja arvatavasti sarnased nendega, mis Savisaar lubas Tallinnasse tuua. Lausa lust sõita. Et trammile saada, tuleb läbida turnikee koos kehtiva piletiga. Kõike jälgib valvur. Ja taksosõit oli muidugi eriti fun. Neljakesi - kaks noormeest, kaks neiut - tagaistmel. Siin on meeletult väikesed autod. Isegi ossid sõidavad siin Chevrolet'ga. Igatahes, ka see takso oli mini, Dacia vististi. Seega istusime seal nagu kilud karbis. Mõned käed-jalad taeva poole, mõned aknast välja, mõni autopõrandast välja. Selline väga ühtsustav tunne oli. Pärast saime palju paremini läbi. Okok, asi polnud nii hull. Ja läbi saime ennegi. Kokkuvõttes saime teise koha üheksast, mis minu arust on super! Teised vist nii väga rahul polnud. 

Võistluse käigus leidsime ka sellise koha. Kindlasti lähen sinna tagasi. Meeletult ilus koht!

Pärast võistlust ruttasin kooli, sest pidin veel enda koordinaatori Cem'ga kokku saama. Leidsin isegi bussipeatuse üles. Uskumatu! Ja õige buss oli ka veel. Double luck. Cem on valmis tegelema enda erasmuslasega sama palju kui Lennukas enda tudengitega. Seega palju. Otsis mulle ei tea kui kaua aineid ja helistas erinevatesse osakondadesse, et ma saaksin 30 EAP-d täis. See kord küsis esimese asjana: "Where were you today. You had a class.". Ookei, ei teadnud. Küsisin, kas jäin paljust ilma (ta ise on selle aine õppejõud). "No, no, not much at all". Järgmisel nädal lubasin kohal olla. Muidugi olen, nüüd tean, et loengud juba käivad. Homme olen kell 8 simuka ukse taga ja pablan juuksed püsti.

Mul on üht-teist rääkida ka meeletult toredast türgi viisakusest, aga see jääb järgmiseks korraks, sest kell liigub liiga kiiresti ja homme on väääga tähtis päev. Seega tuleb korraliku unega pikk päev vastu võtta. İyi Geceler!

Talvest pole kippu ega kõppu

Nädal on väga töiselt ja argiselt alanud, esmaspäeval oli üks loeng ainult matemaatika baasil ja teine rakendusmehaanika sarnane. Senini sain teemast enam-vähem jagu, aga pärast tänast küsisin kursakaaslastelt abi, need seesmised jõud, momendid, lõiked ja toed on viimse detailini välja joonistatud ja kui tahan eksamil ellu jääda, peaks praegu tegutsema hakkama (st järgmisel nädalal ;) ). Airport design on väga huvitav ja asjalik loeng, kus seekord oli teemaks Runway lights ehk kogu ala ümbritsev tulede süsteem, erinevate kategooriate nõuded, eriolukorrad jne. Lisaks oli esmaspäeva õhtul veel test prantsuse keele grupi rühmade jaotamiseks. Kool väsitas mõnusalt ja seepärast otsustasin õppimise asemel Artursiga Pech Davidit külastada- see on linnalähedane küngas, kus maanduvad/õhku tõusvad lennud üle lendavad. Rattaga umbes poole tunni kaugusel ja kui tuule suund on rohkem loodest/põhjast, võib kümne minuti jooksul näha laskuvat A380, A350 ja Belugat, amazing, ah?

Päevavalguses on näha väikest koplit ja all voolab jõgi, super koht!

Teisipäeval see lõpuks juhtus- magasin sisse, õnneks vähe. Kool algas 9 ja minu telefon, mis kummalisel kombel oli padja alla sattunud, näitas numbreid 09:09. Oskasin hea päeva valida, sest esimene tund oli sissejuhatus tunniplaanisisesele prantsuse keele kursusele, õige tund algas kell 10 :)

Kolmapäev nagu teisipäevgi oli tihedalt loenguid täis pikitud, selle eest on põhjust rõõmustada rohkem kui küll, sest 10 minuti pärast korraldab vanem kursus meile barbeque (väike sarnasus rebaste retsiga?) ja lisaks kõigele oli täna NÄDALA VIIMANE KOOLIPÄEV!! 

Homme sõidame kahe- kolme autoga kuni nädalalõpuni Vahemere äärde, tõenäolised piirkonnad on Nice, Saint-Raphael, Grasse ja mis kõik muu teele jääb!

Tegelikult ma pole just liiga töökas olnud, seega ei tea, kas seda puhkust vääringi :D , aga lohutan end mõttega, et veel viimaseid päevi on päike ja soe ja küll sügisel/talvel aega õppida! :)   Aega tuleb võtta, eks ole? 

Kliki siia :)  

Teeb meele heaks

*Raudlinnud ilmutavad end!

Pidin hommikul üle pika-pika aja ärkama alarmi peale. Kuigi seda polnudki vaja, sest öö otsa ma magada ei saanud. Eiei, Türgiga on kõik korras. Pigem olen see tavaline mina, kui järgmisel päeval on midagi põnevat oodata. Ja ooooi, oodata oli. Plaan oli minna esimest korda kooli, küll mitte veel õppima. Vaja oli paberiasjad korda ajada. Leppisime eelmisel päeval Fazliga kokku, et kell 10 on start. Ja kas oli? Kus siis seda. Mina, kui täpne eestlane, olin valmis kell 10. Või siiski 10:07. Võib rahule jääda. Aga mis tegi Fazli? Hakkas alles hommikust sööma. Jah, start hilines nii pool tundi. Läksime jala Anadolu Ülikooli campusesse, kus asub vist enamik osakondi, samuti Office for International Affairs. Liikluses oleks lihtne haiglasse sattuda. Türklased on harjunud käima üle autotee ka siis, kui auto on tulemas. Signaal neid ei heiduta. Õnneks siiski mingi ohutunne leidub või on see vaid siis, kui välismaalane kaasas on. Igatahes, kui alguses mõtlesin hakata käima kooli jalgrattaga, siis selle mõtte matsin ma heaga maha. Minu jaoks oleks see surmav.

Campus on nii meeletult suur, nagu omaette linn juba. Sinna sisse saamiseks peab läbima turvakontrolli, mis enamasti kujutab vaid Student ID näitamises. Ehk saaks seda ka soovi korral põhjalikumaks muuta. Hooneid on kümneid, pargid, suured autoteed. Kõndima pidi pika maa, enne kui jõudsime eelnimetatud kontorisse. Kui olin saanud sealt vajalikud asjad, suunati mind edasi minu ehk tsiviillennunduse (õigem oleks vast aeronautika ja astronautika osakond ehk Havacılık Ve Uzay Bilimleri Fakültesi) osakonda, mis asub linnast väljas lennujaama kõrval. Kodust umbes 5 km kaugusel. Hüppasime linnaliinibussi, valisime istekoha ja mina hakkasin uudistasin aknast neid põnevaid türklasi veel võõras Eskisehiris. Järsku tegi bussijuht peatuse, kus peatust polnud. Tormas välja, bussi jättis tee äärde uksed avali. Natukese aja pärast tuleb tagasi, tass teed käes. Paneb selle enda kõrvale bussipõrandale maha ja sõidab rahulikult edasi. Like really? Oh neid teesõpru.

Campuse nimi, kus ma hakkan õppima peaks eesti keeles olema Anadolu Ülikooli 2. septembri campus (kuupäev pidi tähistama selle koha iseseisvuspäeva). Ka siin on osakondi mitmeid. Taaskordselt on territoorium mega. Põhjus seekord ilmne - siia peab mahtuma terve lennujaam koos maandumisradadega ära. Otsisime üles minu osakonna koordinaatori. Kontori leidsime, keda ei leidnud, oli koordinaator Cem. Ta oli juba lõunapausile läinud. Mis hakkas tulevikus. Eks hakkasime seda lõunapausiaega (1,5 tundi) siis täitma. Läksime angaaridesse, milleks oli vaja külalisluba. Turvatöötajal on isegi oma imepisikeses soojakus tšainik ja tass teed näppude vahel. Angaarides oli niiiiii palju lennukeid ja kõik veel kaunikesed! Aaah. Puutusin üht, näppisin teist. 

Õues oli üks Cessna 172 Skyhawk. Ei olnud out of order, lennukõlbulik oli. Ja sain esimest korda istuda piloodiistmel ja näppida juhist. Mmmmh, tahaks seda teha ka kunagi kõrgemal kui maapinnal.. Taustaheliks oli pidev hävitajate lend. No kuulda on, näha mitte midagi. Lendavad kiiremini, kui Teele suudab öelda "ei". See juba on midagi. Siiski suutsin ka korraks silmaga kinni neist haarata. Ja tulevase praktikakoha nägin ka kaugelt ära!

Uuuh, tahaks küll juba sinna üles..

Ja minu campuse taga on ju mäed! Mitte sellised 300 m, vaid ikka midagi etemat. 

Ahhhh, mäed ju!

Park campuses. Mida veel koolilt tahta.

Pärast pikka pausi sain enda koordinaatori kätte. Esimene asi, mis ta mulle ütles, oli: "I thought you are a boy". Nice. Nimi Teele on välismaal mehine. :D Pidime jooksma ühest kontorist teise, et saada üht ja teist paberit. Ei, see polnud jooksime. Sest türklased seda ei tee. Neil on aega kui palju. Kui Eestis oleksin saanud ma kõik need tegevused tehtud umbes poole tunniga, siis siin võttis see aega 3 ja pool tundi. Neil kiiret pole, teetass on alati näpus. Ei, valesti pole vaja aru saada. See on ju tegelikult üdini tore, et inimesed ei rutta ja tunnevad asjadest mõnu. Harjumatu lihtsalt. Ja selline tore asi ka, et kaheksast ainest, mis ma endale valisin, saan tegelikult vaid nelja võtta. Järsku tuleb välja, et oi, see on hoopis türgi keeles ja oioi, see ainult kevadeti. Ning peamine ja kõige ägedam aine ehk simulaator hakkab toimuma neljapäeviti kell 8-12 ja kes seal osalevad? Teele ja instruktor. Mitte kedagi muud. Ah, saangi rohkem tähelepanu :D, seega what's the problem. Asjad saavad kindlasti paremini selgeks, seega tegelikult ju tore. 

Tulevane kodukoridor.

Pärast pikka koolisviibimist läksime tagasi linna ja mina käisin enda elu esimesel bazaaril! Kui palju rahvast, kui palju värskeid puuvilju ja köögivilju. Lihtsalt super. Meeletult pikk tänav on täis lette. Kaupmehed hõikavad üht-teist ja müüvad enda saadusi. Minu jaoks tundus eriline, et kõik viljad on ilusti organiseeritud. Tomatid ei ole visatud lihtsalt kasti, võta ja osta. Eiei. Kõik on korralikult torni ja ritta laotud. Riis ja pähklid ilusti riidest kottides, oliivid suurtes kaussides. Nagu kohe tuleks inspektor ja annaks enda hinnangu. Inimestel on kaasas ratastel suured kotid ja kastid värske saaduse vedamiseks/ostmiseks. On alles melu. Ostsin maasikaid (kilohind 3,5 liiri), viinamarju (kilo 2,5 liiri) ja õunu (kilo 1,5 liiri). Olid väärt ostmist! See saab igaesmaspäevaseks tegevuseks - bazaari külastus. Fantast.

Türgi bazaar enda hiilguses.

Senjoor, Carcassonne ja Narbonne

Neljapäeva õhtul sulasime enam kui kümne inimesega mehhiko restorani, et kohalikku gurmeed proovida. Eder, kes on päritolult mehhiklane, tundis end vahelduseks nagu kodus, jooksis meie vahel edasi- tagasi, et menüüd tõlkida või roogasid soovitada. Toidud/ joogid olid muidugi ülimaitsvad ja tuletasid meelde Lauraga jalapenode võidu söömist, oli fun!  

**

Reede pärastlõunaks korraldas meist aasta vanem kursus võrkpallimatši, tegelikult tegime sama omavahel juba eelmine päev. Kõik olemasolevad skillid said järeleproovitud ja uued täiendust. Väga vahva oli kursust rohkem tundma õppida, kinnitasin endale jälle fakti, et inimesed (siin ja igal pool) on supertoredad! Pärast mängu ja sööki ei saanud janu kannatada, seepärast läksime siia lähedalolevasse baari (kes rattaga, kes autoga) õlleringile. Järgmiseks päevaks leppisime viiekesi kokku teha reis Carcassonne'i. 

Autoga tund aega sõitu ja olimegi Rauno, Tomi, Artursi ja Tomiga pärastlõunaks kindluse väravate ees. Imeline koht, kus keskaegne olustik endiselt hingab, muidugi on seal suveniiripoode turistidele, aga ka seal müüdav on rohkem ajalookirjeldus või mängumõõgad, -kilbid ja printsessikleidid. Tagasiteel loobusime kiirteest ja kasutasime nö külavaheteid, kus kohati oli ainult üks sõidusuund. Rada oli seda väärt, kõik need väiksed kirikud, päevalille- ja maisipõllud, viinamarjaistandused ja kaugel paistvad Püreneed - tõeline Lõuna-Prantsusmaa tunne! 

Castelnaudary lennurada

 

Sõit oli küll väsitav, aga kui tagasi jõudes tuli kursakaaslastelt mõte välja minna, ei kõhelnud keegi - peab ikkagi nädalavahetust pikendama korraliku õppimisperioodi alguseni. Niisiis mööda Toulouse'i downtowni baare ja pubisid, tänavaid ja kebabe me liikusime, jõudes lõpuks koju alles varahommikul. Enamik kohtadest suletakse kell 2, aga kohalikud teavad ka klubi moodi asjandusi, kus umbes kolme ajal ust näidatakse. 

Pühapäeva hommikul põrutasime Vahemere äärde päikest nautima. Mõtte käisid välja kursakaaslased, kellel juba kaks autotäit rahvast koos, kuna Tom tuli Belgiast siia autoga, siis otsustas ta ka kampa lüüa, nii et kokku sai meid 14. Narbonne's oli üksteise positsioneerimisega raskusi, nii olime alguses viiekesi ja ülejäänud kamraadid liitusid õhtupoolikul, et mõni rannavolle matš teha. Uskumatult soe päike, mõnus liiv ja soolane vesi, ..mm! Martiniga malet mängides panin kõik Kaupsilt õpitud tarkused mängu ja võit oli 51% kindel, aga tulemus jäi nii nagu alati ...if you know what I mean. 

Kutid

Leidsin paar sõpra veest.. tegelikult ei saa kogu au endale võtta, leidsin ainult selle KÕIGE SUUREMA!

Eesti värk

Antonina ja Martin duell esiplaanil, osa ülejäänud grupist nende taga

Tõeline puhkuse tunne valdas sel nädalavahetusel, esimest korda siinoldud aja jooksul oli ilm nii kena, et kõik ootamatud plaanid täide viia. Üks väike osa Prantsusmaast nähtud, täiskäik edasi! 

 

Türklaspoisid, tööle!

Heiheiheiheihei! Energia on taastatud pika ja sügava unega, aeg on tegutsema hakata. Tegin eile enda voodi mugavaks, kuhjaga tekke all. Nagu printsess herneteral. Ainult tera pole. Jessss. Mu toredad korterikaaslased hakkasid kutsuma mind Leylaks. Ja ma juba reageerin sellele nimele. How weird is that. Nemad leiavad, et Teele ja Leyla (Türgi nimi) kõlavad samamoodi, seega ma olen nende jaoks Leyla. Polegi varem toredat hüüdnime olnud, seega olen kahe käega poolt :). 

Eile käisime esimest korda koos väljas ja jalutasime mööda neid tänavaid, mida erasmulased peamiselt kasutavad - tänavad, mis on täis baare, pubisid ja ööklubisid. Kõik on nii uskumatult kirju! Kui Eestis on poodidel või mis iganes muul hoonel väikesed, pigem tagasihoidlikud sildid, siis siin on need Eesti omadele täielikud vastandid. Suured tablood, säravad, valgusküllased, kirju-mirjud nagu diskokuul. Parkides on tulukesed nagu meil on seda jõuludel kõige edevamatel majadel. Ja sallid! Te ei kujuta ette, kui palju on siin sallipoode. Ma olen paradiisis!! Kuigi see on natuke veider, sest Fazli ütles, et keegi selliseid salle Eskis ei kanna... Kes küll suudab neist mööda vaadata. Meiega  koos oli ka üks leedulanna Greta, kes on vaid sügissemestri siin. Meeles pole, mis ta õppis. Eks see on sellepärast, et see lennundusega seotud polnud. Jajaa, õige, ma sain ju enda rätikud ka! Saan viimaks ometi käsi rätikusse kuivatada. Pärast väikest linnaga tutvumist läksime sööma. Sain enda esimese tõelise kebabi. Quite good, but nothing special. Kõrvale anti mingit kuiva saia, sellist pitataolist. Ja vesi on enne laua taha istumist juba lauale pandud, plasttopsikusse. Jogurtitopsi sarnasesse. Küsisin, kuidas ma vett saan juua. Otse sealt. Tundus minu jaoks veider, türklaste jaoks naljakas, et mulle veider. Pärast seda suundusime pubisse, kus ma sain elu parimat hot chocolate'i. Te EI kujuta ette, kui nämma see oli. Lähen sinna kunagi lihtsalt sellepärast tagasi. Rohkem sellel päeval midagi erilist ei teinudki, seega tänase juurde.

Halil, Leyla, Fazli

Hommikuti ärgates on kuulda aknast türgi muusikat. Küsisin poistelt, kust see tuleb. Pidi tulema mingist kõlaritega autost. Päev otsa. Sama lugu. Ära pole tüüdanud. Varsti vast sel arvamusel pole. Eelmisel päeval kuulsin ka esimest korda palvele kutsumist. 5 korda päevas kutsutakse üle linna kõlaritest palvusele. Palvetada võib nii mošees kui kodus. Taaskordselt tehti hommikusöök kellegi teise poolt valmis. Nädal aega pidin olema külalise staatuses. Proovin seda aega pikendada 9 kuuks. Ehk näkkab. Söök oli suhteliselt sama, sai natuke teine (ise valisin poest midagi põnevamat, seega baguette seemnetega). Kokku jõin kõigest 3 tassi teed. Türklaspoisid ütlesid juba "Yay, you're a Turkish already!". Always been like that. Hommikusöögi söömine võtab siin tavaliselt aega 1,5 tundi. Hommikuti on aega kui palju! Eks näis, kas see ka kooliajal toimib. Vast mitte. Eelmine hommik istusime, nagu ikka, neljakesi laua taga - Halil, mina, Fazli ja Gürol. Väljas käis päris korralik pauk. Poisid seepeale "A terrorist!". Nähes minu näoilmet, puhkesid nad naerma. Jajaa, väga naljakas -_-. Tegelikult oli küll :D. Mingi poiss tegi kilekotiga pauku. Ja veeel - nad ütlevad, et ma norskan. Aga ma ei tee seda! Ausalt ka. Halil ütles, et norskasin ka bussis. Kui ütlesin seepeale, et ei, ma ei norska mitte kunagi, vastas Halil: "Yeah, it was the bus engine". See oli öeldud irooniaga of course.

Täna hakkasin enda tuba koristama, et kohvri saaks lahti pakkida. Kodus olid veel peale minu Fazli ja Gürol, Halil oli kuhugi pagenud. Nad siis kahekesi käisid mind vaatamas ja ütlesid, et õpivad minult koristamist. Jaa, see on siin väga vajalik. Maas küll asju ei vedele, aga mustus on ikka. Eks see on sellest, et türklased suitsetavad toas. Minu hallid aknad said näiteks tänase pesuga valgeks. Panin ka poisid tööle. Meie vahel ei ole sõnu "palun" ja "vabandust", lihtsalt "clean the balcony now", "don't chat with your friends, start working!" etc. Nii ma siis räägin nendega, nemad teevad naeratades tööd, vastu hakkamata. Tegelikult asi pole nii hull. Me saame juba nii hästi läbi, et saame vabalt suhelda, ilma asju ilustamata. Aeg-ajalt toud tulevad. Või pigem pidevalt. Reaktsioon on siiski veel eestipärane "aiaaaaa". Käitume nagu oleks üksteist juba pikka-pikka aega tundnud. Tegelikult oleme koos olnud vaid kaks päeva! Küll nende türklastega on lihtne läbi saada :). Gürol oli rääkinud minust ja minu koristamisest emale, viimane oli seepeale öelnud, et armastab mind. Kas pole mitte tore! Gürol ise ütles, et korteris on puhtuse lõhn ja tänas mind. 

Pesime ka akvaariumi puhtaks. Uskumatu, klaasist näeb läbi.

Gürol on üldse hästi tore noormees. Andis mulle enda kardina, pikendusjuhtme ja koristamise käigus küsis pidevalt, kas saab mind aidata. Küsis veel, mis ma õhtusöögiks tahan ja siis tegi minu soovi järgi seda toitu kõigile. Vot kus lops. Aa jaa, kõikidel türklastel (no okei, minu korterikaaslastel) on habe. Ühel pikem kui teisel. Õhtusöögi ajal ajasime Fazliga (tema ei suitseta. On ta ikka türklane?) Güroli rõdu peale suitsetama. How bitter is that - Gürol koristas üksinda köögi rõdu ära (enne oli nii sassis, et rõdule minna ei saanud, seega suitsetati toas laua taga) ja nüüd peab minema välja suitsetama, sest rõdu on korras. Vaesekene. Omad vitsad peksavad. Täna tõi Fazli mulle suure padja. Küsisin, miks see mulle vajalik on. Ütles, et saan seda öösel kaisutada, kui igatsus näpistab. Tema jaoks oli see padi sellist eesmärki täitnud. Näitas lausa ette, kuidas see käib. Vat kui armas ja tähelepanelik.

Nii ma siin siis olen, kolm türklaspoissi, mina ja kõrvaltoast kostuv live Turkish music by Gürol and his trums. Ja mu postitused ei taha kuidagi jääda lühemaks, sest muljeid on oi kui palju ja erinevusi Eestiga meeletult. Homme muutub kõik veelgi huvitavamaks - lähen lõpuks ometi ja külastan enda kooli. Here comes Teele aka Leyla!

Seiklus algab seiklusega!

Ei teagi, kust alustada, sest niiiii palju on juba juhtunud. Proovin ikkagi alustada algusest ehk hetkest, kui lahkusin kallist kodukotust. Reede hommikul jätsin 9 kuuks hüvasti Eestiga. Lend läks Riia lennujaamast, kuhu pidin plaanide järgi jõudma Taavi abiga. Hakkame siis temaga kodust sõitma ja juba varsti olime üle piiri Lätimaal. Ja seal hakkasid ka seiklused. Rehv läks katki. Nii katki kui vähegi minna saab. Ja varurehvi pole. Pumpamine ka logish ei aidanud. Kell oli juba 13, Riiani umbes 30 km ja lennu väljumiseni 2 tundi 40 minutit. Tellisin takso ning suutsin vaevu selgeks teha, kus maanteel ja kui kaugel ma olen. Lubati tulla nii kiiresti kui võimalik. Takso jõudis kohale paar minutit enne kahte. Kiiresti kotid ühest mersust teise ja padavai minekut. Taksojuht Simutris Tavaitis (close enough) oli niii abivalmis ja elas mulle kaasa. Kilomeetreid oli jäänud sama palju lennujaamani kui minuteid check-in'i kinnipanekuks. 120 km/h äärelinnas sees, signaali siin ja seal, probleemi pole. Lätlased on hullud möödasõitjad, vähemalt Simutris oli. See pole probleem, kui kaherealisel teel on kolm autot kõrvuti. Mingi auto tegi suht aeglaselt möödasõitu, kuigi oli bemm. Simutris selle peale: "Estonian...". Okei, see selleks. Aaa, Riias nägin uut trammi ka! Päris kenake teine. Nii, jõudsimegi siis lennujaama, kell juba 14:55. Yes, pretty sure I'm not going to make it. Simutris jälle abivalmilt: "I will help you. Run!". Uuuh, check-in's oli järjekord ja lennuk pidi väljumisega hilinema! JESSSS! Mõlemad olime nii hämmeldunud ja õnnejunnis kui vähegi olla saab. Parimale taksojuhile ever paar Eesti šokolaadi ja 50 latti. Vastutasuks sain põsemusi ja palju-palju abi. Toredad need lätlastest onklid :P. Aaa jaa, kuhu Taavi jäi? Auto puksiiriti pärast minu äraminekut Riiga ja rehv sai vahetatud. Jõudis ohutult Eestisse tagasi. Ja mina olen ekstaasis, et jõudsin lennule.

Boarding hakkas alles 15:25, seega aega kui palju. Julgestuses otsiti kott läbi, sest kahtlase Mairi kahtlane pudel koos kahtlaste paberilipakutega oli liiga kahtlane :D. Olgu, olen siis lennukis. Nagu Turkish Airlinesil Baltimaades ikka, oli ka see lennuk A320. Valisin koha tiiva taha, siis näeb kaunist vaadet ja veel kaunimat tiivatööd. Kuulda on teavitust "I'm captain Mudafa and my co-pilot..". Ei jäänud teine nimi meelde, liiga keeruline oli. Taustaks käis türgi muusika ja kõrval istusid tumedad türklased. Klienditeenindus super. Pole mitte kui midagi viriseda, viis pluss. 

Võrratult palju raudlinde!

Istanbuli Atatürki lennujaama jõudsime õigeaegselt. Pärast passi- ja viisakontrolli pagasile järgi ja Halili otsima. Halil = türklane, kes pidi mulle vastu tulema ja aitama mind Eskisehiri. Muidugi kõndisin ma temast rahulikult mööda, kuigi tal oli silt "Teele" käes. Hajameelsus ründab viimasel ajal. Eks ta pidi siis ise ära tundma. Ja tundiski. Ütles, et It's not hard to recognise an Estonian girl. Deem, juuksevärvimine ei aidanudki. Väga tore poiss on, ausalt ka. Tahtis aidata kottide tassimisega, aga nagu ikka, haarasin harjumusest kõik enda kätte. Ei tea mitmendal katsel sai ta pagasid mu käest kätte. Sõitsime metrooga bussijaama. Metroos oli iseäralik lõhn, mõnus vürtsikas-magus. Inimesed kõik tumedad, tumedate juustega, tumedate ja suurte silmadega. Mina nende kõrval siiski veel suhteliselt blond enda heledate hiinlase silmadega. Siiski hea, et juukseid värvisin, muidu tunneks end veel hullema võõrkehana. Bussijaamas hoia piip ja prillid. Kõik hõikavad midagi ja proovi siis neist aru saada. Üks hõikab Ankara, teine midagi tundmatut. Tulevad nina ette ja ütlevad koha nime, tule reisi meiega sinna! Nii saavadki bussifirmad siis endale kliente. Nii tuli ka üks mees ja küsis, kuhu minna tahame. Halil vastas, et Eskisehiri. Mees krabas koti käest ja hakkas juhatama. Viis enda kontori juurde ja saime pileti Eskisehiri, 40 liiri, pilet on nimeline. Minu perekonnanime ei osatud kirjutada, pandi lihtsalt Teele. Good enough. Pool tundi oli bussini aega, seega läksime türgi teed jooma. Esimene türgi tee! Natuke kange mu jaoks, kuid vääris proovimist. Bussi väljumine hilines nii 20 minutit ja reis kestis 6,5 tundi.Istanbulist väljumine võttis 1,5 tundi aega, see on niiiii meeletult suur ja tulederohke. Nägin ka esimese mošee ära. Fantast! Klienditeenindus oli taaskordselt super. Reisi ajal pakutakse tasuta juua (pidevalt) ja küpsist. Joogivalik on suhteliselt suur - tee, kohv, mahlad, vesi. Aeg-ajalt tehti peatusi suuremates kohtades. Kaupmehed haarasid sellest võimalusest kinni ja tulid bussi enda patju, pagaritooteid, kommi või mida iganes pakkuma. On alles müügimehed. Halil rääkis Türgist, mina rääkisin Eestist. Muljeid ja rääkimist mõlemal oi kui palju. Sai naerda selle üle, et Eesti suurim "mägi" on 300 m... Oli lõbus, kuid päev oli mind nii ära väsitanud, et magasin bussis lausa 4 tundi. Umbes kell 3 öösel jõudsime Eskisse ning otsisime korteri üles, kus mina elan järgnevad 9 kuud, Halil paar päeva eksamite ajal. Jõudsime kohale ja Fazli (türklane, kellega olen juba terve suve suhelnud, kes on minu flatmate ja erasmus buddy) ootas meid teega. Jõime taaskordselt teed ja ma läksin suurest väsimusest magama.

Hommikul (kell 13) tehti mulle omletti ja õpetati ütlema "tere hommikust" ehk "gün aiden" (kirjapilti ei tea). Istusin laua taga koos nelja türklaspoisiga (Halil ja üks veel olid külas, Fazli ja üks poiss G-tähega elavad siin nagu nüüd ka mina) ja sõin pakutavat - tomatit, seemnetega saia, oliive, mingit kahtlast juustu (pole üldse sarnane Eesti omaga), duti (mingi puuvili või midagi taolist) tehtud mingit magusat asja, millele ei olnud lisatud suhkurt ja meenutas mulle maitse poolest lagritsat. Kõrvale muidugi türgi tee. Mulle tehti seekord natuke lahjem. Türklased joovad teed rohkem kui mina. Ja ma arvasin, et ma joon palju. Nende jaoks oli nii ääretult veider, et ma söön taldrikuga. Nemad taldrikut ei kasuta, kõik pudi läheb lihtsalt lauale ja käest suhu. Ei häiri, aga mina end selles osas muutma ei hakka. Fazli kinkis mulle kohvitassi või midagi taolist, mis on türklastele omane. Selline eriline. Lubasin siis türgi kohvi ära proovida. Aga nende jaoks oli nii veider, et keegi joob hommikul või päeval kohvi! Kohvi juuakse õhtuti. Siiski sain ma enda esimese kohvi ja see polnudki nii kange, kui ma kartsin. Piima ju selle peale ei pandud. Proovisid mulle ka tulevikku ennustada kohvipaksuga. Leidsid sealt lendava linnu ja delfiini. Pidid olema õnne märgid. Ja mingi triip, mis kohvist tassi väljapoole oli tulnud, pidi olema väga hea märk. Seega jeiiiiiii! Kõik läheb suurepäraselt praegu ja tulevikus.

Ma tean, et ma kirjutasin tõeliselt palju. Ei osanud arvata, et ma selleks suuteline olen. Ja mul on veel niiiiiii palju rääkida, aga Fazli käib mul siin koguaeg seljatagant piilumas, kas olen enda blogiga valmis, sest ma lubasin minna temaga poodi rätikuid ostma (saate aru, neil ei ole köögis rätikut, sest pluus on ju rätikuga samaväärne). Eiei, nii see ei käi. Rätikuostule!

Aajaa, eilne päevasõna oli "lütfen" ehk "palun". Selgeks õpitud lennujaamas.

Tänaval sõitis just valge hobune puust vankriga, millel kaup koos mehega peal. Aah, kui erinev kõik on. Kuu on vähemalt öösiti sama. :)

Vaade rõdult

Kõik on siiamaani super ja rohkem rahul ei saaks olla! (Kuigi voodi võiks pehmem olla, vedrud lähevad ribide vahele) :P

Üks tähelepanek veel - suuremal osal türklastest on Samsungid. Mul ka. Sulandun vähemalt millegagi massi!

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna :) Ja treener tundub enam-vähem sama äge kui Maiko, nüüd peab veel ootama, millal tähekesi tegema pannakse. Üldiselt on treeningul sama ülesehitus - soojendus, harjutused palliga, vahelduseks teatejooks (algasend lamades või istudes või muud sarnast) ja lõppu veidi mängu. 

***

Esmaspäeva õhtul sain kõhu täis Tomi tehtud ahjuroast (jaaa, tal on ahi!), pärast proovisin Call of Duty't nendega mängida. Nii stupid mäng, ausalt, peab tunnistama, et üsna hasarti tekitav, aga kui ise parajasti ei mängi, on jabur vaadata inimesi teleka külge liimituna tulistamas. Plaani kuulus ka film World War Z, kui keegi on näinud filmi 2012, siis mina eelistan viimast. Teised eelistasid Z-filmi..... kahtlustan, et Brad Pitti pärast....

Fototõestus ehk seekord sain pildile! 

Tegelikult tuli neid maha lausa kaks kahekümne minutilise intervalliga. Rattaga kraavi ei sõitnud, aga pead pöörasin küll. VéloToulouse tasub end kenasti ära- eile õhtul võtsime Arthursiga 24 tunniks rattad, allpool paar pilti linnast (katedraalidest ega kirikutest ei hakka lisama, sest neid te niikuinii ei viitsi vaadata ((ja Beluga ju ilusam ka!))

Hommikul loengute vahepeal kasutasin jälle võimalust rattaga linna sõita ja apteegist hädavajalikku köhasiirupit lunastada. Tagasiteel oli tunne üsna lost, kui eelmine nädal arvasin, et äkki kunagi võib-olla proovin rattasõitu siin liikluses päevaaeg, siis nüüd pedaalisin julgelt mööda kitsaid tänavaid, tunne oli hea, aga autojuhtide jaoks tõenäoliselt kohutav peavalu - suunda ei näita, liiklust ei loe, nagu sõidaks esimest korda. Kokkuvõttes hea meel, et tervelt koju sain! :)

Beluuuuuuuuuuuuga

Reede hommik algas juba kella kaheksase loenguga (tundub, et see saab rutiiniks, sest järgmisel nädalal algab niiviisi neli päeva järjest). Pärastlõunal saabus Rauno ja kui ta oli enda kooli paberid enam-vähem korda ajanud, käisime linnas Carte Pastel'i järel ja poest vajalikku kraami toomas. Kusjuures ENACi väravast välja astudes oli meie ees taevas Beluga oma täies hiilguses!!

Kohustuslik pilt Capitole de Toulouse'ga - nö linna keskplats, mis asub strateegiliselt heas asukohas, sest lähedal on Garonne, restoranid, galeriid, poed, katedraalid, Toulouse'i ülikool...

Minu jaoks lõppes õhtu jooksuringiga Canal du Midi ääres, see on väike kanal - jõgi, mille järgi hea kodust kesklinna või vastupidi orienteeruda, lisaks on selle kallastel head jooksurajad. Üleüldse on spordiga tegelemiseks väga palju võimalusi: neljapäeva õhtupoolikul, kui olin elus esimest korda tennist proovinud ja veendusin, et kõige keerulisem selle mängu juures on löögi tugevust/nõrkust reguleerida, tuli ukse taha slovakkia tüdruk Gabriella, valmis kohe välja minema. Mõtlesin mõne sekundi enne kui tuli meelde, et ta  eelmisel õhtul kutsus mind linna ühe prantslasega kohtuma. Ütlesin siis kiire jah-sõna ja vähem kui poole tunni pärast olime juba metroos. Õhtu lõppes džässklubis Lucia Stanizzo't kuulates. 

Peasissepääs

Nädalavahetus on ALATI väärt ootamist, eriti kui ees ootab Ligue 1 mäng Toulouse FC ja Olympique de Marseille vahel. Laupäeva hommikul tegime Raunoga kesklinnas turisti ringkäigu. Esimene peatus oli seitsme korruseline parkimismaja, mille katuselt avaneb 360° vaade ümbritsevale. Silm ulatus küll kaugele, aga kuna teised majad enam-vähem sama kasvu, siis näha just väga palju ei olnud (või on 7 korrust lihtsalt liiga-liiga madal, et huvitav hakkaks? ;) 

Kell 17 (samal ajal kui kodus Tarvas alustas II poolaega Vändra vastu) pandi pall mängu ka Stadium municipal de Toulouse'il. Kohalik tiim FC Toulouse on hooaja alguses viie mängu järel 19. positsioonil kahekümnest. Eelmine hooaeg lõppes tabeli esimese poole lõpus ehk kümnenda kohaga. Vastane oli 2012/13 hooajal Ligue 1-s PSG järel teise koha teeninud Olympique de Marseille. Staadionielamus oli muidugi võrratu, kokkuvõttes 20 111 vaatajat ning mängijad, kellest osa esindab Prantsuse rahvusmeeskonda. OM'i väravavaht Steve Mandanda tegi supertõrjeid, aga Toulouse ei andnud alla ja lõpptulemuseks 1-1 viik, mis oleks võinud ka 1-0 võit olla, kui poleks olnud Lucas Mendes'i 87. minuti väravat. Esimene suure staadioni elamus käes! 

 

Paremalt: Kevin, Anastasia, Emanuel, Alex ja Eder

Never say never

Esimene loeng "Aircraft structures" sarnanes ootamatult palju EMÜs läbitud Rakendusmehaanika kursusele. Kui ma eelmine sügis arvasin, et tore on ju teada toereaktsioone ja momente talale, aga kasutada neid niikuinii vaja ei ole, siis nüüd on aeg kõik uuesti läbida ja korrata. Õnneks päris nullseisus ei ole, aga üsna piinlik on mõista, et eelmise aasta materjalist on meeles 0,0001 %. 

Kui olime proovitesti (sisaldas 5 ülesannet toereaktsioonide, gravitatsioonitsentri, momentide jne arvutamiseks) õppejõule tagasi andnud, palus ta tõsta käed, kelle arvates olid ülesanded lihtsad, lahendatavad, rasked või võimatud. Minu arvates olid nad rasked, aga siiski tehatavad, kuid suurem osa arvas, et see oli "mission impossible"!

Õppejõud ise on väga mõistev, seletab kõik lahti, toob näiteid poroloonist kujunditega, samuti on meile jagatav õppematerjal slaididena välja prinditud ning raamatuks köidetud.

Slaidide kogumik, ilusad pildid ja ..... integraalid ....

Teisipäeva õhtul kostitas poolakas Alex meid spagettide ja Bolognese kastmega, hiljem proovisime kuuekesi lauatennist - ühe lauaga! Pmts kõik jooksevad ümber laua enda korda oodates. See kõlab veidralt, aga oli väga fun ja tore, järgmine aasta peab ELAs proovima! :)  Kuna need inimesed, kellega seni valdavalt suhelnud olen, ei ole minuga ühel kursusel, siis eile proovisin ka enda kursakatega vabaajategevust - viiekesi mängisime midagi jalgpalli sarnast - kasutasime majatagust konarlikku muruplatsi, sest kõik muud väljakud olid hõivatud. Fauna trennile ei küündinud lähedalegi, aga jalgpall ühendab, paneb koos tegutsema ja naerma. 

Veel imeline on selle koha juures, et Blagnac lennujaam on üsna lähedal ja isegi pilvise ilmaga näeb maandumiskursil olevaid lennukeid, mõned agaramad on ka A350 testlendudel silmanud, hoian silmad lahti! 

ENAC

École Nationale de l'Aviation Civile asutati pärast II maailmasõda Pariisi lähedal, 1968 kolis kool Lõuna-Prantsusmaale, peakontor asub Toulouse'is, kuid väiksemaid õppehooneid on ümberringi veel kaheksa, näiteks piloote koolitatakse Carcassonne'is. 

Carcassonne

Toulouse'i campus ise asub umbes nelja kilomeetri kaugusel linna keskusest, Rangueil teaduskeskuse piirkonnas. Siin on üle 400 000 elaniku, kellest üsna suur osa on üliõpilased, seetõttu on tudengitele ka hulgaliselt soodustusi. Transpordikaart Carte Pastel lubab 10 euro eest kuus kasutada piiramatult metrood, busse ja trammi (võrdluseks - mittetudengid peavad kuus maksma 44€).

Nädalavahetus möödus ühtmoodi põnevalt ja vaikselt. Gunilla näitas teed superhüpermarketisse, kus peale toidu ja riiete müüakse veel aiamööblit, krossivarustust, külmkappe, tööriistu jne. Värske kraamiga tagasi jõudnud, läksime erasmuslastega pubisid ja baare uudistama. Pont de Neuf on pimedas väga kena, väidetavalt on ilusa ilma korral kõik vabad kohad silla all ja peal hõivatud, inimesed istuvad, mängivad muusikat, tantsivad. Meie lõpppunkt oli üks pisike pubi (natuke sarnane Rüütli tänavale), kus peaaegu keegi ei saanud istuda, aga see ei läinud korda, sest teenindus on 5+, kui kümne õlu ostu korral antakse viisteist!

Tagasi jõudmine campusesse oli ühe leveli võrra raskem, sest ööbussid liiguvad enamjaolt vaid korra tunnis. Kui olime kella kolmesest maha jäänud, oli järgmine otsus kasutada VéloToulouse'i - üle linna on paarsada rattaparklat, kus mõistliku hinna eest (1,20 oli vist päev) saab ratta võtta ja tagastada seal, kus parajasti vaja. 

Alles algus

Pärast poolt päeva pakkimist, kahte tundi und kodus ja umbes tunnikest tukkumist lennukites olen edukalt sihtkohta jõudnud. Vahepeal juba tekkis paanika, kuidas lennujaamast campusesse jõuda, aga ka sellest sai muretsemata jagu, tegelikult sain lausa ihuüksi suure reisibussiga sõita, kedagi teist bussis lihtsalt ei olnud. Bussijuht oli veidike kahtlane küll, tutvustas liiklust prantsuse moodi, aga ça va, või mis? 

Campuse territoorium tundus alguses kehvem kui piltidel või Google maps'iga tuvastada annab, aga ma ei tea, kas olen juba harjunud või lihtsalt oli esmamulje niivõrd petlik, igal juhul on majad ja toad täitsa kenad. Esimest korda vannituppa sattudes on tunne, nagu sõidaks laevaga Rootsi- harjumatult kitsas. Aga kokkuvõttes oma pesa on ikka oma ja selles mõttes tore, et kellegagi jagama ei pea praegu.  

Mõne tunni eest lõppes infotund, kus puhtjuhuslikult osaleda sain, tegime seal nö ÕISi kasutajad, meiliaadressid ja kõik muu vajaliku. Marc, kes siin peamiselt välisüliõpilastega tegeleb, oli üheksakümnendatel Prantsuse Lennuametis, hiljem tegeles Galileo projektiga ja nüüd poolnaljatledes ütleb, et töötab ENACis, sest keegi teine ei tahtnud seda tööd. Tegelikult tundub hästi vägev tüüp, kes räägib inglise keelt ja mõistab tudengeid, aitab tegeleda panga dokumentide ja muu vajaliku bürokraatiaga. 

Hiljem veel uudiseid, seniks aga hoiame Eestile pöidlaid!!!   :) :) :)

On ju pisike?