*Päikesekiired

Kõik ei oska türgi keelt, seega eilsest päevast ka eestikeelne kokkuvõte. Eile oli minu sünnipäeeeev!! Polegi enne olnud võõras keskkonnas sellel ajal, ilma lähedaste ja kauaaegsete sõpradeta. Aga polnudki nii hull kui kartsin, meeletult tore päev oli!

Äratus ei saanudki olla parem, kui võtta arvesse, et olen kaugel eemal. Fazli äratas mind uksele koputamisega üles ja ütles, et ukse taga ootab mind mees lilledega. Väikses segaduses, lähen ukse juurde ja uurin asja. Oligi mingi võõras mees meeletult suure lillekimbuga ukse taga ja nõudis allkirja. Eks kirjutasin siis unesegaselt paberile alla. Imeliselt armas äratus kaugelt kodumaalt!

Ta-ta-ta-ta-taaaa!

Ülejäänud hommik oli suhteliselt tavaline, sõime hommikust ja naljatasime poistega nagu igal hommikul. Siis suundusime Odunpazari, millest rääkisin ka mingis eelnavas blogis. Koht, kuhu tahtsin veel kindlasti minna uudistama. See on Eskisehiri vanim linnaosa, kus majad on värvikirevad ja noh, vanad.

Ühes kohas oli väike plats keset maju (esimesel pildil all paremal), kus üleval korrusel olid käsitöötooted ja pisikesed meisterdamistoad. Kohapeal tehti savist kaunistusi, kust ostsin endale sünnipäevakingituse - sinise sõrmuse, mis peaks peletama kurja. Eks seda näeb, kas on ikka selleks suuteline. Ühes ruumis "harrastati" kalligraafiat. Ääretult ilus. Arvatavasti ostan ma sealt teile, eestlastele suveniire. Käisime ka klaasimuuseumis, kus olid klaasist (you don't say) teosed. Vägagi kunstipärased ja ilusad, seega väärisid 1 liirist piletit (muideks, campusest saame eelregistreerimisega 1 liiri ehk 0,38€ eest korraliku lõuna). Türklaspoisid kinkisid mulle armsa lepatriinuga käevõru, millel oli ka Eskisehirile omane valge mustriga kivi. Aitäh! 

Edasi suundusime Sazovi parki, mis on meeletult suur ja ilus. Seal on üpris suur loss (mängu siiski, sisse ei saa), millel on palju torne. Kolm neist on Türgi kõige kuulsamate tornide minikoopiad. Päris põnev ju. 

Kas pole mitte kaunis?

Poisid tegid mulle pargis õhtusöögi välja, jutustamise üht-teist nagu ikka. Ühed õpivad eesti keelt, üks õpib türgi keelt. Siiski neil tuleb eesti keele õppimine tunduvalt paremini välja kui minul türgi keele. Ei oska selles keeles veel ühtegi lauset öelda, Fazli oskab see-eest juba mitut lauset: "Oled sina õnnelik?", "Mina olen õnnelik?", "Mina olen õnnetu", "Sina oled ilus". Ja peamised sõnad on ka selged - "mida" ja "tubli". Seega olen ma parem õpetamises kui õppimises. Kurja küll. Aga samas, eesti keelt tulebki rohkem hoida. ;) Vahel, kui türklaspoisid omavahel türgi keeles räägivad, hakkan mina eesti keeles rääkima. Ja nad on nii hämmeldunud, kui kiiresti räägivad eestlased. No muidugi, türklastel on ju aega küll, isegi aeglaselt rääkimiseks. Proovisin rääkida nii kiiresti eesti keeles, kui suudan. Nad peatasid mind kiiresti. "You're gonna blow up!"

Kunagi õhtul leidsime ka kodutee ja jätkasime siin sünnipäeva pidamist. Meiega liitusid ka kaks Türgi neidu, ühe nimi Deniz, teise nimi pole kahjuks taaskordselt meeles. Sain esimest korda proovida türgi torti. Päääris magus nagu kõik nende magustoidud ja pasta'd (koogid). Ja nemad said proovida Vana Tallinnat. Kõigile maitses - kellele shotina, kellele piima või ananassimahlaga. Tublid olete.

Räägime siin tihti eesti ja türgi köögi erinevustest. Nemad saavad tänu minule tihti naerukrampe, kuna türgi erilisi toite proovides ei mana ma ette just kõige ilusamat nägu ja ei tee just kõige kaunemaid hääli. Aga mida te loodate, kui joogid siin maal on soolased. Fazli ütles: "You should be from Sweeten." Just nii!

Aaa jaa, lõhkusin kogemata Halili päiksekad ära. My bad! Aga ehk nii ongi toredam?