*Raudlinnud ilmutavad end!

Pidin hommikul üle pika-pika aja ärkama alarmi peale. Kuigi seda polnudki vaja, sest öö otsa ma magada ei saanud. Eiei, Türgiga on kõik korras. Pigem olen see tavaline mina, kui järgmisel päeval on midagi põnevat oodata. Ja ooooi, oodata oli. Plaan oli minna esimest korda kooli, küll mitte veel õppima. Vaja oli paberiasjad korda ajada. Leppisime eelmisel päeval Fazliga kokku, et kell 10 on start. Ja kas oli? Kus siis seda. Mina, kui täpne eestlane, olin valmis kell 10. Või siiski 10:07. Võib rahule jääda. Aga mis tegi Fazli? Hakkas alles hommikust sööma. Jah, start hilines nii pool tundi. Läksime jala Anadolu Ülikooli campusesse, kus asub vist enamik osakondi, samuti Office for International Affairs. Liikluses oleks lihtne haiglasse sattuda. Türklased on harjunud käima üle autotee ka siis, kui auto on tulemas. Signaal neid ei heiduta. Õnneks siiski mingi ohutunne leidub või on see vaid siis, kui välismaalane kaasas on. Igatahes, kui alguses mõtlesin hakata käima kooli jalgrattaga, siis selle mõtte matsin ma heaga maha. Minu jaoks oleks see surmav.

Campus on nii meeletult suur, nagu omaette linn juba. Sinna sisse saamiseks peab läbima turvakontrolli, mis enamasti kujutab vaid Student ID näitamises. Ehk saaks seda ka soovi korral põhjalikumaks muuta. Hooneid on kümneid, pargid, suured autoteed. Kõndima pidi pika maa, enne kui jõudsime eelnimetatud kontorisse. Kui olin saanud sealt vajalikud asjad, suunati mind edasi minu ehk tsiviillennunduse (õigem oleks vast aeronautika ja astronautika osakond ehk Havacılık Ve Uzay Bilimleri Fakültesi) osakonda, mis asub linnast väljas lennujaama kõrval. Kodust umbes 5 km kaugusel. Hüppasime linnaliinibussi, valisime istekoha ja mina hakkasin uudistasin aknast neid põnevaid türklasi veel võõras Eskisehiris. Järsku tegi bussijuht peatuse, kus peatust polnud. Tormas välja, bussi jättis tee äärde uksed avali. Natukese aja pärast tuleb tagasi, tass teed käes. Paneb selle enda kõrvale bussipõrandale maha ja sõidab rahulikult edasi. Like really? Oh neid teesõpru.

Campuse nimi, kus ma hakkan õppima peaks eesti keeles olema Anadolu Ülikooli 2. septembri campus (kuupäev pidi tähistama selle koha iseseisvuspäeva). Ka siin on osakondi mitmeid. Taaskordselt on territoorium mega. Põhjus seekord ilmne - siia peab mahtuma terve lennujaam koos maandumisradadega ära. Otsisime üles minu osakonna koordinaatori. Kontori leidsime, keda ei leidnud, oli koordinaator Cem. Ta oli juba lõunapausile läinud. Mis hakkas tulevikus. Eks hakkasime seda lõunapausiaega (1,5 tundi) siis täitma. Läksime angaaridesse, milleks oli vaja külalisluba. Turvatöötajal on isegi oma imepisikeses soojakus tšainik ja tass teed näppude vahel. Angaarides oli niiiiii palju lennukeid ja kõik veel kaunikesed! Aaah. Puutusin üht, näppisin teist. 

Õues oli üks Cessna 172 Skyhawk. Ei olnud out of order, lennukõlbulik oli. Ja sain esimest korda istuda piloodiistmel ja näppida juhist. Mmmmh, tahaks seda teha ka kunagi kõrgemal kui maapinnal.. Taustaheliks oli pidev hävitajate lend. No kuulda on, näha mitte midagi. Lendavad kiiremini, kui Teele suudab öelda "ei". See juba on midagi. Siiski suutsin ka korraks silmaga kinni neist haarata. Ja tulevase praktikakoha nägin ka kaugelt ära!

Uuuh, tahaks küll juba sinna üles..

Ja minu campuse taga on ju mäed! Mitte sellised 300 m, vaid ikka midagi etemat. 

Ahhhh, mäed ju!

Park campuses. Mida veel koolilt tahta.

Pärast pikka pausi sain enda koordinaatori kätte. Esimene asi, mis ta mulle ütles, oli: "I thought you are a boy". Nice. Nimi Teele on välismaal mehine. :D Pidime jooksma ühest kontorist teise, et saada üht ja teist paberit. Ei, see polnud jooksime. Sest türklased seda ei tee. Neil on aega kui palju. Kui Eestis oleksin saanud ma kõik need tegevused tehtud umbes poole tunniga, siis siin võttis see aega 3 ja pool tundi. Neil kiiret pole, teetass on alati näpus. Ei, valesti pole vaja aru saada. See on ju tegelikult üdini tore, et inimesed ei rutta ja tunnevad asjadest mõnu. Harjumatu lihtsalt. Ja selline tore asi ka, et kaheksast ainest, mis ma endale valisin, saan tegelikult vaid nelja võtta. Järsku tuleb välja, et oi, see on hoopis türgi keeles ja oioi, see ainult kevadeti. Ning peamine ja kõige ägedam aine ehk simulaator hakkab toimuma neljapäeviti kell 8-12 ja kes seal osalevad? Teele ja instruktor. Mitte kedagi muud. Ah, saangi rohkem tähelepanu :D, seega what's the problem. Asjad saavad kindlasti paremini selgeks, seega tegelikult ju tore. 

Tulevane kodukoridor.

Pärast pikka koolisviibimist läksime tagasi linna ja mina käisin enda elu esimesel bazaaril! Kui palju rahvast, kui palju värskeid puuvilju ja köögivilju. Lihtsalt super. Meeletult pikk tänav on täis lette. Kaupmehed hõikavad üht-teist ja müüvad enda saadusi. Minu jaoks tundus eriline, et kõik viljad on ilusti organiseeritud. Tomatid ei ole visatud lihtsalt kasti, võta ja osta. Eiei. Kõik on korralikult torni ja ritta laotud. Riis ja pähklid ilusti riidest kottides, oliivid suurtes kaussides. Nagu kohe tuleks inspektor ja annaks enda hinnangu. Inimestel on kaasas ratastel suured kotid ja kastid värske saaduse vedamiseks/ostmiseks. On alles melu. Ostsin maasikaid (kilohind 3,5 liiri), viinamarju (kilo 2,5 liiri) ja õunu (kilo 1,5 liiri). Olid väärt ostmist! See saab igaesmaspäevaseks tegevuseks - bazaari külastus. Fantast.

Türgi bazaar enda hiilguses.