*I'm not ready yet!

Mul oli esimene simukatund!! Emotsioonid möllasid, natuke on vaibunud. Hakkan siis algusest, see oli ju ikkagi esimene koolipäev, seega ka esimene päev, kui pidin mingiks kindlaks kellaajaks campusesse jõudma. Kuna simukas pidi hakkama kell 8, siis olin juba 7:10 bussipeatuses. Siin ju ei ole mingeid graafikuid. Bussid sõidavad, kuidas sõidavad. Bussijuhid teevad keset sõitu peatusi, et hankida teed, simit't või rääkida enda sõpradega. Seegi ei ole tavatu juhtum, kui sama number busse (minu puhul nr 4) tuleb 3 tükki üksteise järel. Üks on stoppama jäänud, teine sõidab liiga kiiresti, kolmas on arvatavasti ka stoppama jäänud. Liigagi palju. Ja bussi peale saamiseks peab kätt viibutama. 

Igatahes, olen siis eelnimetatud kellaajal peatuses ja ootan nr 4 bussi. Tuleb üks buss ja teine, aga nr 4 njetu. Kell juba 7:40 (campusesse sõidab umbes 15 minutit), bussi pole. Mõtlesin, et no 20 minuti pärast hakkab ju tund. Mis teha, mis teha! Ei taha esimene kord hiljaks ka jääda. Öeldi ju veel, et olen ainult instruktoriga kahekesi. Mitte mingil juhul ei tahaks hiljaks jääda. Järgnevalt käitun, nagu ei teaks türklasi üldse. No, natuke ikka tean, aga ei tahtnud seda vist see hetk tunnistada. Tellisin takso. See ka omamoodi tegu. Tänavale kõnnitee äärde on ilusti ritta istutatud puud. Puu või posti külge on kinnitatud pult, kus on üks nupp. Seda vajutades tuleb takso varsti sinna, kuhu on paigutatud pult. Hakkan ootama. Tuleb nr 4 buss! Kurja, sõidab mööda - juba pungil täis (kuid üldse mitte nii pungil, kui seda on tipptunnil Eestis linnaliinid. Türklased vajavad vist rohkem personal space'i). Varsti tuleb takso, nii 7:45. Jesss, saan õigeks ajaks kooli! Kohe, kui taksosse olin istunud, tuli ka nr 4 buss. Ja võttis inimesigi peale. No kurja, õige ajastus nagu alati. Jõudsin täpselt õigeks ajaks kooli, aga raha maksin 18 korda rohkem, kui seda oleks teinud bussiga tulles. Mida kõike ma olen valmis tegema õigeks ajaks kohale jõudmiseks ja simukaks...

Ootan ATC osakonna ukse taga. Uks alles lukus. Oootan ja ootan. Ikka veel. Siis tuleb lõpuks keegi ja teeb ukse lahti. Kell 8:30. Mõttetu ruttamine oli. Kuigi ma ju teadsin, et türklased on hilinejad. Blond nagu ma olen. Ega juuksevärvimine mõistusele kaasa ei aita. Lähen siis sisse ootama. Instruktorit näen alles kell 09:10. Oi, kas sa ei teadnudki, et tund hakkab kell 09:30. Eeee, ei teadnud jaa. Eelmisel päeval ütles koordinaator, et kell 8. Jeeeeeee, poolteist tundi und röövisid. Instruktor Gülseren ütleb, et lisaks minule on ka kaks türklast. See oli tõesti tore uudis. Hea, kui seltsi on. Gülseren andis mulle palju-palju pabereid, mille pean kõik läbi lugema ja pähe õppima. Pole ju teooriat üldse õppinud, teised on selle põhja juba alla saanud. Õppejõud tegi ka eraviisilise loengu mulle ja seletas pilootidega suhtlemise põhitõed ära, järk-järgult. Mida ütleb piloot, mida lennujuht. Kõik tundus lihtne, vajaks vaid kinnitust. Teised õpilased, üks poiss, teine tüdruk, pakkusid abi. Nagu türklased ikka - "If you need something, just call me. I'll give you my phone number." Hästi toredad on, taaskordselt.

Ja simukasse minek! Ma ei oska seda tunnet sõnadesse panna, kui saab minna esimest korda tornisimulaatorisse eesmärgiga juhtida lennuliiklust. Fantast! Hirmutav, tõesti on. Kuid täis ootusärevust. Oleme seal kolmekesi - kolm õpilast koos minuga ja kaks instruktorit. Teised õpilased lähevad kohe pulti ja hakkavad esimesi lende vastu võtma/ ära saatma. Üks instruktoritest seletab mulle, mis lennujaamaga tegu on (Antalya lennujaam), seletab strippide tööpõhimõtet jne. Ilmselgelt liiga palju informatsiooni ja kõike lihtsalt ei suuda vastu võtta. Teised samal ajal on puldis ja teevad tööd. Esimene mäng sai läbi ja kohe visati mind pulti. Appppi, ma ei ole ju selleks valmis! Ei saanud isegi kuulata, kuidas teised töötavad, sest siis rääkis instruktor minuga. Ja ainult üks mäng oli olnud. Ma ei suutnud seda uskuda, et nad nii kiiresti mind pulti viskavad. Muidugi ei visatud mind üksi liiklust reguleerima, instruktor oli abiks. Luges kõik laused ja sõnad ette, mina edastasin need pilootidele. Tundub nii meeletult raske, samas niiiii põnev. Tõesti tundub, et olen õiges kohas! Aaah, super. Näen vaeva ja küll tuleb superhästi välja! Pingutus, harjutus, harjutus, pingutus. Ma võiksin sellest meeletult kaua rääkida ja pidevalt "super" lausete vahele kirjutada, sest see tõesti oli super, aga praegu ei hakka ehk pikemalt sellest kirjutama. Kes infot ja muljeid soovib, küsige. Räägin meeleldi! Igatahes möödub see nädal simuka tunniks valmistumisele.

Õhtul oli esimene türgi keele tund. Teises campuses, tore õpetaja. Ütles, et tal on väga paljudest kohtadest õpilasi olnud, aga mitte kunagi Eestist. Nagu ka Laosest. Hea seos. Aga huvitus Eestist ja eesti keelest vägagi, sest (nagu varemgi kuskilt kuulsin) on türgi ja eesti keel mingisuguse sugulusega. See tundus olevat väga kasulik loeng, ehk saan isegi türgi keele selgeks. A1 tasemele vähemalt. Seegi midagi. Pärast loengut hakkasin campusest väljapääsu otsima. Eksisin ära. Teele ja orienteerumisvõime... Ei käi kokku. Vabanduseks - meeletult suur territoorium ja ma olin seal kõige kaugemas otsas.

Õhtul oli erasmuslaste Welcome Party, mis oli meeletult tore! Aga noh, pidudest ei maksa vist rääkida. Igatahes, koju sain juba kell 2 ja magada sain 5 tundi. Siis jälle kooli kella 9ks. Seekord ei kasutanudki taksot, sain bussile. Jeiiiii! Võtsin kõige arenenumate inglise keele (Cemi soovitusel), õpetajaks on ameeriklane, kes saabus Türki alles see nädal. Samuti on hästi tore ja tundub, et selles inglise keele tunnis saab ka midagi õppida. Kuigi, kui ülesandeid anti, siis mina sain kõige kiiremini valmis ja nagu ikka pidin ootama türklaste järgi. Mis seal ikka, siis saab õppejõuga muljetada. Tund lõppes varem, järgmiseni (Aircraft modeling vmt) oli aega 3 tundi. Läksin siis linna jalutama ja tulin pool tundi enne loengu algust tagasi. Käisin veel Cemi ja Gülsereni juurest läbi, ajasin natuke paberiasju ja siis põrksin kokku Fazliga. Aitas aega täita kuni tunni alguseni. Ootame-ootame, minu õppejõudu ei tule. Vaatame ÕIS-i, jeeee, tund jääb ära. No tore, oleks saanud juba mitu tundi kodus magada. 

Nii see eluke siin siis on. Täis esmakordseid tegevusi, abistajaid türklasi, omamoodi käitumist ja AEGA. (Sorri, pilte pole küll aega olnud teha, aga ega need tulemata jää)