Seiklus algab seiklusega!

Ei teagi, kust alustada, sest niiiii palju on juba juhtunud. Proovin ikkagi alustada algusest ehk hetkest, kui lahkusin kallist kodukotust. Reede hommikul jätsin 9 kuuks hüvasti Eestiga. Lend läks Riia lennujaamast, kuhu pidin plaanide järgi jõudma Taavi abiga. Hakkame siis temaga kodust sõitma ja juba varsti olime üle piiri Lätimaal. Ja seal hakkasid ka seiklused. Rehv läks katki. Nii katki kui vähegi minna saab. Ja varurehvi pole. Pumpamine ka logish ei aidanud. Kell oli juba 13, Riiani umbes 30 km ja lennu väljumiseni 2 tundi 40 minutit. Tellisin takso ning suutsin vaevu selgeks teha, kus maanteel ja kui kaugel ma olen. Lubati tulla nii kiiresti kui võimalik. Takso jõudis kohale paar minutit enne kahte. Kiiresti kotid ühest mersust teise ja padavai minekut. Taksojuht Simutris Tavaitis (close enough) oli niii abivalmis ja elas mulle kaasa. Kilomeetreid oli jäänud sama palju lennujaamani kui minuteid check-in'i kinnipanekuks. 120 km/h äärelinnas sees, signaali siin ja seal, probleemi pole. Lätlased on hullud möödasõitjad, vähemalt Simutris oli. See pole probleem, kui kaherealisel teel on kolm autot kõrvuti. Mingi auto tegi suht aeglaselt möödasõitu, kuigi oli bemm. Simutris selle peale: "Estonian...". Okei, see selleks. Aaa, Riias nägin uut trammi ka! Päris kenake teine. Nii, jõudsimegi siis lennujaama, kell juba 14:55. Yes, pretty sure I'm not going to make it. Simutris jälle abivalmilt: "I will help you. Run!". Uuuh, check-in's oli järjekord ja lennuk pidi väljumisega hilinema! JESSSS! Mõlemad olime nii hämmeldunud ja õnnejunnis kui vähegi olla saab. Parimale taksojuhile ever paar Eesti šokolaadi ja 50 latti. Vastutasuks sain põsemusi ja palju-palju abi. Toredad need lätlastest onklid :P. Aaa jaa, kuhu Taavi jäi? Auto puksiiriti pärast minu äraminekut Riiga ja rehv sai vahetatud. Jõudis ohutult Eestisse tagasi. Ja mina olen ekstaasis, et jõudsin lennule.

Boarding hakkas alles 15:25, seega aega kui palju. Julgestuses otsiti kott läbi, sest kahtlase Mairi kahtlane pudel koos kahtlaste paberilipakutega oli liiga kahtlane :D. Olgu, olen siis lennukis. Nagu Turkish Airlinesil Baltimaades ikka, oli ka see lennuk A320. Valisin koha tiiva taha, siis näeb kaunist vaadet ja veel kaunimat tiivatööd. Kuulda on teavitust "I'm captain Mudafa and my co-pilot..". Ei jäänud teine nimi meelde, liiga keeruline oli. Taustaks käis türgi muusika ja kõrval istusid tumedad türklased. Klienditeenindus super. Pole mitte kui midagi viriseda, viis pluss. 

Võrratult palju raudlinde!

Istanbuli Atatürki lennujaama jõudsime õigeaegselt. Pärast passi- ja viisakontrolli pagasile järgi ja Halili otsima. Halil = türklane, kes pidi mulle vastu tulema ja aitama mind Eskisehiri. Muidugi kõndisin ma temast rahulikult mööda, kuigi tal oli silt "Teele" käes. Hajameelsus ründab viimasel ajal. Eks ta pidi siis ise ära tundma. Ja tundiski. Ütles, et It's not hard to recognise an Estonian girl. Deem, juuksevärvimine ei aidanudki. Väga tore poiss on, ausalt ka. Tahtis aidata kottide tassimisega, aga nagu ikka, haarasin harjumusest kõik enda kätte. Ei tea mitmendal katsel sai ta pagasid mu käest kätte. Sõitsime metrooga bussijaama. Metroos oli iseäralik lõhn, mõnus vürtsikas-magus. Inimesed kõik tumedad, tumedate juustega, tumedate ja suurte silmadega. Mina nende kõrval siiski veel suhteliselt blond enda heledate hiinlase silmadega. Siiski hea, et juukseid värvisin, muidu tunneks end veel hullema võõrkehana. Bussijaamas hoia piip ja prillid. Kõik hõikavad midagi ja proovi siis neist aru saada. Üks hõikab Ankara, teine midagi tundmatut. Tulevad nina ette ja ütlevad koha nime, tule reisi meiega sinna! Nii saavadki bussifirmad siis endale kliente. Nii tuli ka üks mees ja küsis, kuhu minna tahame. Halil vastas, et Eskisehiri. Mees krabas koti käest ja hakkas juhatama. Viis enda kontori juurde ja saime pileti Eskisehiri, 40 liiri, pilet on nimeline. Minu perekonnanime ei osatud kirjutada, pandi lihtsalt Teele. Good enough. Pool tundi oli bussini aega, seega läksime türgi teed jooma. Esimene türgi tee! Natuke kange mu jaoks, kuid vääris proovimist. Bussi väljumine hilines nii 20 minutit ja reis kestis 6,5 tundi.Istanbulist väljumine võttis 1,5 tundi aega, see on niiiii meeletult suur ja tulederohke. Nägin ka esimese mošee ära. Fantast! Klienditeenindus oli taaskordselt super. Reisi ajal pakutakse tasuta juua (pidevalt) ja küpsist. Joogivalik on suhteliselt suur - tee, kohv, mahlad, vesi. Aeg-ajalt tehti peatusi suuremates kohtades. Kaupmehed haarasid sellest võimalusest kinni ja tulid bussi enda patju, pagaritooteid, kommi või mida iganes pakkuma. On alles müügimehed. Halil rääkis Türgist, mina rääkisin Eestist. Muljeid ja rääkimist mõlemal oi kui palju. Sai naerda selle üle, et Eesti suurim "mägi" on 300 m... Oli lõbus, kuid päev oli mind nii ära väsitanud, et magasin bussis lausa 4 tundi. Umbes kell 3 öösel jõudsime Eskisse ning otsisime korteri üles, kus mina elan järgnevad 9 kuud, Halil paar päeva eksamite ajal. Jõudsime kohale ja Fazli (türklane, kellega olen juba terve suve suhelnud, kes on minu flatmate ja erasmus buddy) ootas meid teega. Jõime taaskordselt teed ja ma läksin suurest väsimusest magama.

Hommikul (kell 13) tehti mulle omletti ja õpetati ütlema "tere hommikust" ehk "gün aiden" (kirjapilti ei tea). Istusin laua taga koos nelja türklaspoisiga (Halil ja üks veel olid külas, Fazli ja üks poiss G-tähega elavad siin nagu nüüd ka mina) ja sõin pakutavat - tomatit, seemnetega saia, oliive, mingit kahtlast juustu (pole üldse sarnane Eesti omaga), duti (mingi puuvili või midagi taolist) tehtud mingit magusat asja, millele ei olnud lisatud suhkurt ja meenutas mulle maitse poolest lagritsat. Kõrvale muidugi türgi tee. Mulle tehti seekord natuke lahjem. Türklased joovad teed rohkem kui mina. Ja ma arvasin, et ma joon palju. Nende jaoks oli nii ääretult veider, et ma söön taldrikuga. Nemad taldrikut ei kasuta, kõik pudi läheb lihtsalt lauale ja käest suhu. Ei häiri, aga mina end selles osas muutma ei hakka. Fazli kinkis mulle kohvitassi või midagi taolist, mis on türklastele omane. Selline eriline. Lubasin siis türgi kohvi ära proovida. Aga nende jaoks oli nii veider, et keegi joob hommikul või päeval kohvi! Kohvi juuakse õhtuti. Siiski sain ma enda esimese kohvi ja see polnudki nii kange, kui ma kartsin. Piima ju selle peale ei pandud. Proovisid mulle ka tulevikku ennustada kohvipaksuga. Leidsid sealt lendava linnu ja delfiini. Pidid olema õnne märgid. Ja mingi triip, mis kohvist tassi väljapoole oli tulnud, pidi olema väga hea märk. Seega jeiiiiiii! Kõik läheb suurepäraselt praegu ja tulevikus.

Ma tean, et ma kirjutasin tõeliselt palju. Ei osanud arvata, et ma selleks suuteline olen. Ja mul on veel niiiiiii palju rääkida, aga Fazli käib mul siin koguaeg seljatagant piilumas, kas olen enda blogiga valmis, sest ma lubasin minna temaga poodi rätikuid ostma (saate aru, neil ei ole köögis rätikut, sest pluus on ju rätikuga samaväärne). Eiei, nii see ei käi. Rätikuostule!

Aajaa, eilne päevasõna oli "lütfen" ehk "palun". Selgeks õpitud lennujaamas.

Tänaval sõitis just valge hobune puust vankriga, millel kaup koos mehega peal. Aah, kui erinev kõik on. Kuu on vähemalt öösiti sama. :)

Vaade rõdult

Kõik on siiamaani super ja rohkem rahul ei saaks olla! (Kuigi voodi võiks pehmem olla, vedrud lähevad ribide vahele) :P

Üks tähelepanek veel - suuremal osal türklastest on Samsungid. Mul ka. Sulandun vähemalt millegagi massi!