Türklaspoisid, tööle!

Heiheiheiheihei! Energia on taastatud pika ja sügava unega, aeg on tegutsema hakata. Tegin eile enda voodi mugavaks, kuhjaga tekke all. Nagu printsess herneteral. Ainult tera pole. Jessss. Mu toredad korterikaaslased hakkasid kutsuma mind Leylaks. Ja ma juba reageerin sellele nimele. How weird is that. Nemad leiavad, et Teele ja Leyla (Türgi nimi) kõlavad samamoodi, seega ma olen nende jaoks Leyla. Polegi varem toredat hüüdnime olnud, seega olen kahe käega poolt :). 

Eile käisime esimest korda koos väljas ja jalutasime mööda neid tänavaid, mida erasmulased peamiselt kasutavad - tänavad, mis on täis baare, pubisid ja ööklubisid. Kõik on nii uskumatult kirju! Kui Eestis on poodidel või mis iganes muul hoonel väikesed, pigem tagasihoidlikud sildid, siis siin on need Eesti omadele täielikud vastandid. Suured tablood, säravad, valgusküllased, kirju-mirjud nagu diskokuul. Parkides on tulukesed nagu meil on seda jõuludel kõige edevamatel majadel. Ja sallid! Te ei kujuta ette, kui palju on siin sallipoode. Ma olen paradiisis!! Kuigi see on natuke veider, sest Fazli ütles, et keegi selliseid salle Eskis ei kanna... Kes küll suudab neist mööda vaadata. Meiega  koos oli ka üks leedulanna Greta, kes on vaid sügissemestri siin. Meeles pole, mis ta õppis. Eks see on sellepärast, et see lennundusega seotud polnud. Jajaa, õige, ma sain ju enda rätikud ka! Saan viimaks ometi käsi rätikusse kuivatada. Pärast väikest linnaga tutvumist läksime sööma. Sain enda esimese tõelise kebabi. Quite good, but nothing special. Kõrvale anti mingit kuiva saia, sellist pitataolist. Ja vesi on enne laua taha istumist juba lauale pandud, plasttopsikusse. Jogurtitopsi sarnasesse. Küsisin, kuidas ma vett saan juua. Otse sealt. Tundus minu jaoks veider, türklaste jaoks naljakas, et mulle veider. Pärast seda suundusime pubisse, kus ma sain elu parimat hot chocolate'i. Te EI kujuta ette, kui nämma see oli. Lähen sinna kunagi lihtsalt sellepärast tagasi. Rohkem sellel päeval midagi erilist ei teinudki, seega tänase juurde.

Halil, Leyla, Fazli

Hommikuti ärgates on kuulda aknast türgi muusikat. Küsisin poistelt, kust see tuleb. Pidi tulema mingist kõlaritega autost. Päev otsa. Sama lugu. Ära pole tüüdanud. Varsti vast sel arvamusel pole. Eelmisel päeval kuulsin ka esimest korda palvele kutsumist. 5 korda päevas kutsutakse üle linna kõlaritest palvusele. Palvetada võib nii mošees kui kodus. Taaskordselt tehti hommikusöök kellegi teise poolt valmis. Nädal aega pidin olema külalise staatuses. Proovin seda aega pikendada 9 kuuks. Ehk näkkab. Söök oli suhteliselt sama, sai natuke teine (ise valisin poest midagi põnevamat, seega baguette seemnetega). Kokku jõin kõigest 3 tassi teed. Türklaspoisid ütlesid juba "Yay, you're a Turkish already!". Always been like that. Hommikusöögi söömine võtab siin tavaliselt aega 1,5 tundi. Hommikuti on aega kui palju! Eks näis, kas see ka kooliajal toimib. Vast mitte. Eelmine hommik istusime, nagu ikka, neljakesi laua taga - Halil, mina, Fazli ja Gürol. Väljas käis päris korralik pauk. Poisid seepeale "A terrorist!". Nähes minu näoilmet, puhkesid nad naerma. Jajaa, väga naljakas -_-. Tegelikult oli küll :D. Mingi poiss tegi kilekotiga pauku. Ja veeel - nad ütlevad, et ma norskan. Aga ma ei tee seda! Ausalt ka. Halil ütles, et norskasin ka bussis. Kui ütlesin seepeale, et ei, ma ei norska mitte kunagi, vastas Halil: "Yeah, it was the bus engine". See oli öeldud irooniaga of course.

Täna hakkasin enda tuba koristama, et kohvri saaks lahti pakkida. Kodus olid veel peale minu Fazli ja Gürol, Halil oli kuhugi pagenud. Nad siis kahekesi käisid mind vaatamas ja ütlesid, et õpivad minult koristamist. Jaa, see on siin väga vajalik. Maas küll asju ei vedele, aga mustus on ikka. Eks see on sellest, et türklased suitsetavad toas. Minu hallid aknad said näiteks tänase pesuga valgeks. Panin ka poisid tööle. Meie vahel ei ole sõnu "palun" ja "vabandust", lihtsalt "clean the balcony now", "don't chat with your friends, start working!" etc. Nii ma siis räägin nendega, nemad teevad naeratades tööd, vastu hakkamata. Tegelikult asi pole nii hull. Me saame juba nii hästi läbi, et saame vabalt suhelda, ilma asju ilustamata. Aeg-ajalt toud tulevad. Või pigem pidevalt. Reaktsioon on siiski veel eestipärane "aiaaaaa". Käitume nagu oleks üksteist juba pikka-pikka aega tundnud. Tegelikult oleme koos olnud vaid kaks päeva! Küll nende türklastega on lihtne läbi saada :). Gürol oli rääkinud minust ja minu koristamisest emale, viimane oli seepeale öelnud, et armastab mind. Kas pole mitte tore! Gürol ise ütles, et korteris on puhtuse lõhn ja tänas mind. 

Pesime ka akvaariumi puhtaks. Uskumatu, klaasist näeb läbi.

Gürol on üldse hästi tore noormees. Andis mulle enda kardina, pikendusjuhtme ja koristamise käigus küsis pidevalt, kas saab mind aidata. Küsis veel, mis ma õhtusöögiks tahan ja siis tegi minu soovi järgi seda toitu kõigile. Vot kus lops. Aa jaa, kõikidel türklastel (no okei, minu korterikaaslastel) on habe. Ühel pikem kui teisel. Õhtusöögi ajal ajasime Fazliga (tema ei suitseta. On ta ikka türklane?) Güroli rõdu peale suitsetama. How bitter is that - Gürol koristas üksinda köögi rõdu ära (enne oli nii sassis, et rõdule minna ei saanud, seega suitsetati toas laua taga) ja nüüd peab minema välja suitsetama, sest rõdu on korras. Vaesekene. Omad vitsad peksavad. Täna tõi Fazli mulle suure padja. Küsisin, miks see mulle vajalik on. Ütles, et saan seda öösel kaisutada, kui igatsus näpistab. Tema jaoks oli see padi sellist eesmärki täitnud. Näitas lausa ette, kuidas see käib. Vat kui armas ja tähelepanelik.

Nii ma siin siis olen, kolm türklaspoissi, mina ja kõrvaltoast kostuv live Turkish music by Gürol and his trums. Ja mu postitused ei taha kuidagi jääda lühemaks, sest muljeid on oi kui palju ja erinevusi Eestiga meeletult. Homme muutub kõik veelgi huvitavamaks - lähen lõpuks ometi ja külastan enda kooli. Here comes Teele aka Leyla!