Pärast poolt päeva pakkimist, kahte tundi und kodus ja umbes tunnikest tukkumist lennukites olen edukalt sihtkohta jõudnud. Vahepeal juba tekkis paanika, kuidas lennujaamast campusesse jõuda, aga ka sellest sai muretsemata jagu, tegelikult sain lausa ihuüksi suure reisibussiga sõita, kedagi teist bussis lihtsalt ei olnud. Bussijuht oli veidike kahtlane küll, tutvustas liiklust prantsuse moodi, aga ça va, või mis?
Campuse territoorium tundus alguses kehvem kui piltidel või Google maps'iga tuvastada annab, aga ma ei tea, kas olen juba harjunud või lihtsalt oli esmamulje niivõrd petlik, igal juhul on majad ja toad täitsa kenad. Esimest korda vannituppa sattudes on tunne, nagu sõidaks laevaga Rootsi- harjumatult kitsas. Aga kokkuvõttes oma pesa on ikka oma ja selles mõttes tore, et kellegagi jagama ei pea praegu.
Mõne tunni eest lõppes infotund, kus puhtjuhuslikult osaleda sain, tegime seal nö ÕISi kasutajad, meiliaadressid ja kõik muu vajaliku. Marc, kes siin peamiselt välisüliõpilastega tegeleb, oli üheksakümnendatel Prantsuse Lennuametis, hiljem tegeles Galileo projektiga ja nüüd poolnaljatledes ütleb, et töötab ENACis, sest keegi teine ei tahtnud seda tööd. Tegelikult tundub hästi vägev tüüp, kes räägib inglise keelt ja mõistab tudengeid, aitab tegeleda panga dokumentide ja muu vajaliku bürokraatiaga.
Hiljem veel uudiseid, seniks aga hoiame Eestile pöidlaid!!! :) :) :)
 |
| On ju pisike? |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar