*Kool oli täna?

Sain teada, et Anadolu Ülikooli sisestaadionil on tabloo, mis maksis 5 miljonit eurot. Jah, ühe tabloo eest. Arvan, et ELA-l ei ole mitme aasta peale ka nii suurt eelarvet. 

Seesamune tabloo.

Eile ehk esmaspäeval saingi esimest korda kokku teiste erasmuslastega, keda on näha ka pildil. Tutvusime mõlema campusega ja saime uusi tutvusi. 

Ei, see ei ole linn. See on campus.

Nimed enamasti meelde ei jää, ainult riigid, kust keegi pärit on. Seega tervitused on midagi sellist nagu "Hey, Spain", "Hey, Romania" jne. Eile tutvusin toreda kreeklasega, hispaanlasega, leedukatega ja kurdiga. Leidsin ka ühe endaga samast osakonnast. Jupikajeiii, polegi ainus lennukihuviline! Tänase pika linnaorienteerumise ajal sai muljeid jagatud veel mõningate hispaanlaste, rumeenlaste ja lätlasega. Erasmuslased jagati gruppideks ning ülesandeks oli leida kõik piltidel olevad kohad, mis olid etteantud mapis. Eskisehiri ilusamad, toredamad ja moodsaimad kohad. Nii ligi 15 tükki. Leitud said kõik, kas siis jalgade, trammi või takso abiga. Trammid on siin meeletult korralikud ja uued. Samasugused nagu Riias ja arvatavasti sarnased nendega, mis Savisaar lubas Tallinnasse tuua. Lausa lust sõita. Et trammile saada, tuleb läbida turnikee koos kehtiva piletiga. Kõike jälgib valvur. Ja taksosõit oli muidugi eriti fun. Neljakesi - kaks noormeest, kaks neiut - tagaistmel. Siin on meeletult väikesed autod. Isegi ossid sõidavad siin Chevrolet'ga. Igatahes, ka see takso oli mini, Dacia vististi. Seega istusime seal nagu kilud karbis. Mõned käed-jalad taeva poole, mõned aknast välja, mõni autopõrandast välja. Selline väga ühtsustav tunne oli. Pärast saime palju paremini läbi. Okok, asi polnud nii hull. Ja läbi saime ennegi. Kokkuvõttes saime teise koha üheksast, mis minu arust on super! Teised vist nii väga rahul polnud. 

Võistluse käigus leidsime ka sellise koha. Kindlasti lähen sinna tagasi. Meeletult ilus koht!

Pärast võistlust ruttasin kooli, sest pidin veel enda koordinaatori Cem'ga kokku saama. Leidsin isegi bussipeatuse üles. Uskumatu! Ja õige buss oli ka veel. Double luck. Cem on valmis tegelema enda erasmuslasega sama palju kui Lennukas enda tudengitega. Seega palju. Otsis mulle ei tea kui kaua aineid ja helistas erinevatesse osakondadesse, et ma saaksin 30 EAP-d täis. See kord küsis esimese asjana: "Where were you today. You had a class.". Ookei, ei teadnud. Küsisin, kas jäin paljust ilma (ta ise on selle aine õppejõud). "No, no, not much at all". Järgmisel nädal lubasin kohal olla. Muidugi olen, nüüd tean, et loengud juba käivad. Homme olen kell 8 simuka ukse taga ja pablan juuksed püsti.

Mul on üht-teist rääkida ka meeletult toredast türgi viisakusest, aga see jääb järgmiseks korraks, sest kell liigub liiga kiiresti ja homme on väääga tähtis päev. Seega tuleb korraliku unega pikk päev vastu võtta. İyi Geceler!